Mai 4 ehk lifti või lasteaeda

Lasteaias käimine käib nüüd uute reeglite järgi.

Varem oli nii, et need lapsed, kes hommikusööki lasteaias ei söönud, oleks pidanud umbes-täpselt üheksaks kohal olema. Meie oleme hommikuti aeglased, nii et sööme kodus ja kulgeme siis nii lasteaeda, kuidas parajasti kellelgi tuju on hambaid pesta või pükse vahetada. Tavaliselt jõudsime läbi häda üheksaks, või jäime veidi hiljaks. Reeglina ei kirtsutatud selle peale ninagi. Vähemalt keegi mulle kunagi ei öelnud, et 9:07 saabuda ei tohi.

Nüüd on aga nii, et lapsed tuleb tuua kas punkt kell 7.30 või punkt kell 8.30. Olenevalt sellest, kuidas söögigraafikusse märgitud on. Vahepealseid variante ei ole ja hilineda ka ei tohi.

Lapsevanemaid enam lasteaia territooriumile ei lasta. Kell 8.30 tuleb lasteaia väravasse tekitatud laua juurde kasvataja koos nimekirjaga ja hakkab lapsi ükshaaval vastu võtma. Lapsevanem kinnitab allkirjaga, et on lapse ilma haigussümptomiteta üle andnud. Lasteaia värava taga on punkt 8.30 muidugi pikem saba. Iga lapse ja vanema paari vahel loomulikult (ideaalis) kaks meetrit. Lastevanematel kõigil maskide ees.

Iga rühma jaoks on muidugi erinev värav leitud. Mis tähendab, et mina pean kahe lasteaialapse emana seisma samal ajal kahes erinevas punktis. Seni on õnnestunud.

Reedel läks nii, et sain oma hambad pestud ja püksid vahetatud (kõik kolm) umbes-täpselt kell 8.25. Tee järjekordadesse on umbes 4 minutit, nii et olin justkui graafikus. Ikkagi, kui korteriukse vahel avastasin, et mul telefon taskus ei ole, otsustasin sellele mitte järele joosta, vaid ukse kinni tõmmata ja lifti astuda. Kohe, kui lifti uksed sulgusid, kahetsesin nii seda otsust, kui lifti astumist.

See lift ei sõitnud enam kuhugi.

„Lift on katki. Me peame abi kutsuma.“

RSSi silmad läksid huvitunult suureks, BB omad tõmbusid märjaks. Mina säilitasin rahu ja helistasin häirekella. Keegi onu võttiski vastu ja uuris kõigepealt, kas ma olen üksi ja kuidas ma end tunnen. Ütlesin, et olen koos kahe lapsega ja mis mul siin ikka tunda, välja tahaks. Onu kinnitas, et abi on teel ja ei tohiks üle 20 minuti minna, aga et ta helistab kindlasti vahepeal veel, et aru anda. Lisas veel kenasti: „Kui teil paha on või lihtsalt rääkida tahate, vajutage uuesti kellanuppu. Ma olen siin.“

Onu helistas esimesena ja teatas, et abil läheb oodatust kauem aega. Et kuidas meil on ja kas me kannatame ära. Noh, lasteaia väravad olid selle aja peale ju niikuinii kinni pandud. Helistada ma neile ka ei saanud, et küsida, kas ma võin oma lapsed ikkagi tuua, kui me välja oleme saanud. Nii et istusin rahulikult lastega liftipõrandal ja valmistusin oma päevaplaani nii ümber tegema, et lapsed ka plaani mahuks. Päevaplaanis oli keldri suurpuhastusega jätkamine.

Kui me kell 9:10 ehk 45 minutit hiljem lõpuks liftist välja saime, jooksin muidugi esimese asjana mobiiltelefoni tooma, et lasteaeda helistada. Nad olid juba ise helistada proovinud ja kui ma üles tunnistasin, kes ma olen, ürahtati mulle kõigepeal: „BB ja RSS ei ole täna lasteaeda ilmunud! Mis toimub?“

„Palun väga vabandust, me olime liftis lõksus. See läks katki ja me ei saanud välja. Mul ei olnud telefoni kaasas ja ma ei saanud helistada. Mul on tõesti väga kahju.“

„Oi. Okei. Hmm…“

„Kas ma võin nad nüüd ikka tuua?“

Võisin. Saadeti mulle kummagi värava juurde kasvataja vastu ja andsin oma lapsed ära. Ülejäänud päeva jooksin keldri ja korteri vahet. Trepist muidugi.

Mai 3 ehk šokeeriv avastus ehk hoidke oma sopranid minust eemale

Olen “terve elu” naljatlenud, et ma olen tone deaf, ehk et ma ei taju helisid sama hästi nagu teised. Noh, et ma pooli toone ei kuule. Kuna ma pilli ei mängi ja laulda ka ei taha, siis pole sellest kunagi mingit probleemi olnud. Muusikat ma ju kuulen: rütmi ja meloodiat ja nii. Mõned laulud mulle meeldivad ja mõned mitte, mõne laulja hääl on ilus, mõne oma häiriv. Ma saan aru ka, kui heli ebamugavalt kõrge on.

„Ebamugavalt kõrge“ tähendab minu jaoks seda, et ooperis on mul sageli tunne nagu keegi kraabiks küünega vastu kriiditahvlit. Ka osa popmuusikast pean kinni keerama, sest hääled tekitavad mu peas valu.

Näiteks Celine Dion, Ariana Grande, Demi Lovato, Camila Cabello ja Mariah Carey on minu jaoks lihtsalt kriipiv valu. Ja ma ei ütle seda selleks, et huvitav olla. Ausalt, minu jaoks nad kriiskavad. Ma pole kunagi mõistnud, miks inimesed nende kuulamise eest raha on nõus maksma.

Nüüd sain aru – te kuuletegi hoopis teistmoodi, kui mina. Või õieti – mina kuulen hoopis teistmoodi, kui teie.

Sattusin lugema artiklit selle kohta, kuidas umbes 4% inimestest ei suuda teatud helisid eristada. Neil on kaasasündinud „amuusia“* Artiklis soovitati ka üks lihtne test ära proovida: 20 korda mängitakse ette kaks korda kuus nooti, millest teisel korral üks ära on vahetatud. Kui ma esimesed neli kuuikupaari ära olin kuulanud, pidin pausi tegema… et nutta. Ma ei kuulnud ühtegi erinevust. Ma kuulsin, et rütm oli ühtlane, ja et kõrvutiseisvad helid olid erinevad, aga minu meelest olid kõik kuuikud identsed. Kui näo puhtaks pesnud, kuulasin edasi. Kõrvaldasin muud helid toas ja panin klapid pähe ja süvenesin hästi, et vähemalt arvata, milline heli võis teistmoodi olla. Kuuel korral kuueteistkümnest suutsin midagi pakkuda, aga selgus, et kolm neist olid valed.

Ma… ma olengi nende 4% hulgas.

Millegipärast tunnen end selle pärast tõesti halvasti. Kui palju ilusam maailm teie jaoks on, kallid lugejad! Kui palju rikkalikumalt kõlab teie jaoks muusika! Te ei peagi Mariah Carey kontserdil näppe kõrva toppima!

Ma saan aru, et ma võiks rõõmus olla, et ma kuulen. Paljudel pole sedagi. Noh, ja rütmitaju on mul enda arvates isegi üsna viisakas (erinevalt Härrast, keda ma kunagi kuskile tantsima ei vii, sest – õumaigaad), aga… ma kuulen nii palju „vähem“, kui teie.

Nii et kõik te värvipimedad, kes te punasel ja rohelisel vahet ei tee – I hear you. Not!

*Inglise keeles ’amusia’. Kui keegi teab, kuidas seda tegelikult eesti keeles öeldakse, võib mulle ka öelda.

PS Minu kõigi aegade lemmihääled (Tšau, Elvis! Hi, Joshua!) on muidugi kuulsad madaluse poolest. I give you – „Lithium“ by Nirvana ehk näide sellest, kuidas mahedalt karjuda. Nii ilus!

Mai 1 ehk olen nagu olen

Olin lapsi vanni panemas ja läksin nende magamistuppa pidžaamasid võtma ja korda looma. Mängusaju polnudki palju laiali ja pesu oli ka keegi tragi juba kokku lappinud, aga RSSi voodi tekk oli rullis. Kummardusin seda sirgeks tõmbama ja märkasin, et linal on mingi imelik valge puru peal. Nagu suhkur oleks. Tõstsin üles padja. Selle all leidus see:

komm
500 g kommi ehk 235 g suhkrut….

„Aa!“ Või et selle pärast tuli RSS vahetult enne lõunasööki suurte süütute silmadega magamistoast välja ja ütles mulle: „Ma proovisin natuke päevatudu teha. Pidin natuke rahulikult lamama.“
Ta pole juba umbes kaks aastat kodus päevaund maganud, aga kuna nad olid Härraga loomaaias käinud ja Härra oli just pikali läinud, ei tundunud see mulle erakordselt imelik. Millalgi peavad ju Duracelli jänkud ka ära väsima.
Ka see, et ta lõunalauas võttis ampsu hakklihakastet ja teatas, et kõht on täis, ei pannud mind midagi kahtlustama. Ta on viimasel ajal väga kehvasti söönud. Oleme rääkinud tervislikust toitumisest ja muust, aga ega tal selle vastu praegu erilist huvi ei näi olevat. BBl seevastu on. Tema valmistas ise salati: šalott, kurk, tomat, feta ja oliiviõli.
BB: „Oi, RSS, aga sa pole ju mu salatit maitsnudki. Ma tegin väga hea salati. Oliivid oleks võinud ka olla, aga need olid juba kõik ära.“
RSS: „Ma maitsesin ühe kurgi ja ühe tomati.“
Mina: „Kas sellest on küll või?“
RSS: „Täna aitab.“
BB: „Mamma, ma pean sulle midagi ütlema, mida ma ei tohi öelda. Meil on saladus. Papa ütles, et me ei tohi sulle kindlasti öelda. Aga kui me loomaaias olime, siis me sõime suhkruvatti. Aga ma andsin hästi palju RSSile ka ja ma ei söönud ju üldse nii palju ja nüüd ma söön ju hästi palju salatit, sest ma tegin hästi hea salati, kuigi siin võiksid oliivid ka olla, aga oliivid olid ju juba kõik, aga me saame jälle poest juurde tuua….“ ja nii edasi ülehomseni.
Okei, järeldasin, noormehel on kõht suhkruvatti täis ja seepärast keeldub toidust. Hästi, pakun siis talle paari tunni pärast uuesti.
Paari tunni pärast olin aga hoopis magamistoas ja leidsin selle, mis leidsin.
RSSga otsustasin esialgu mitte pahandada. Aga rääkisin asjast temaga loomulikult ikka. Küsisin, kust ta kommipaki sai ja kas ta tõesti sõi kõik kommid ära (500 grammi!!!), ja kas ta arvab, et nii oli õige teha.
„Ma võtsin selle Papa seljakotist. Aga, mamma, ära muretse, kui ma suur olen, siis ma ju enam ei varasta. Aga praegu ma võibolla pean mõnikord veel varastama. Mamma, ma ju lihtsalt olen, nagu ma olen.“

Mõnikord on päris raskelõbus kasvatada neid, kes on nagu on, sest tahaks ju, et nad oleks nii, nagu mina tahan, et nad oleks. Noh, et sööks oliive ja ei varastaks suhkrut.