Veebruar 2 ehk olen väle

Mäletate, kallid lugejad, kuidas ma pärast jõule suure hurraaga jooksmas hakkasin käima?
Siiani jooksen. Mitte iga päev, aga 4-6 korda nädalas, nii natuke, nagu jaksan.
Kui 26. detsembril jooksin 6 minutit, siis värsisesin ja ähkisin 10 minutit ühe koha peal ning jooksin 6 minutit sama teed tagasi, nöör paelaga kaelas; siis täna jooksin 40 minutit ilma peatumata. 40 minutit ilma peatumata! (Sealjuures olin jaanuari lõpus nädala nii nohune, et jooksma üldse ei saanud.) Ma olen enda üle nii uhke, et anna või medal!
Ja ma tean, et mulle võib järgmise väljaütlemise eest Maailma Kõige Tüütuma Inimese medali anda, aga ma ütlen ikka: joosta on nii mõnus!
Üleeilsel jooksul hakkas mu mp3 mängija mängima ühte lugu, mis nii täpselt mu jalgade rütmi järgis, et ma kõva häälega kõkutama pistsin. Ülejäänud neli kilomeetrit oli see laul kordusel ja minul suu kõrvuni peas. Nii hea oli joosta! Lihtsalt nii hea! Umbes nii hea kui Steve’il Dave Eggersi novellis After I was Thrown in the River and Before I Drowned. (Kes jooksmist armastab, peab seda lugema. Kes hoogsat ja geniaalset teksti lugeda armastab, võib seda ka teha. Steve, muideks, on koer.) Kui maja juurde jõudsin, vajutasin loo uuesti käima ja läksin ühele ringile veel. steven

Advertisements

Veebruar 1 ehk nii ta meil käib…

Härra käib tööl. Või noh, käiks, kui ei oleks koolivaehaeg. Ta on nimelt nüüd õpetaja õpipoiss. Lõpuks! Hurraa!
BB on päikesepatareisid laadimas. Sõitis kohalike Vanadega soojale maale puhkama. Õige kah!
RSS kõõritab. Neljapäeval läheme silmaarstile.
Mina teen kõike võimalikku peale blogimise, nagu siit näha. Olen perenaine, ema ja abikaasa ja töö ori kah veel. Jooksmas käin, suhkrut ei söö, tervis on hea, energiat jätkub, saksa keel ludiseb, elu on ilus, vanus on soliidne (homsest alates veelgi parem!)… See nädal jõusdin nii kinno kui sõbrannadega restorani ja pühapäeval lähen muuseumisse.

Jaanuar 6 ehk tervislik toituja

Tuule elasime üle. Paar korda pidin katuseterrassil käima meie terrassimööblit püüdmas, et see minema ei lendaks, aga midagi ohtlikku ei juhtunud. Südaööks oli tuul juba vaibunud.
Nüüdseks on BB endale palaviku hankinud. Vahepeal hakkab teisest nii kahju, et võtame ravimitega maha ja siis on laps nagu laps ikka, sööb ja mängib. Siis aga palavik tõuseb jälle ja on hoopis Maailma Lõpp.
Praegu just öeldi väga ahastava häälega: “Mamma, ma ei saa kunagi terveks!”
Katsusin hoolega mitte naerma hakata ja lubasin vaadata, et ta ikka saaks.
RSS on õnneks esialgu veel tip-top, kuigi on hakanud vaikselt köhima. Lunis nüüd šokolaadi, sai tüki, sest oli õhtusööki söönud, läks loomulikult õe juurde kelkima ja uurima, kas äkki õde ka soovib (mitte tema oma, muidugi, aga küllap mamma leiaks veel ühe).
BB: “Ei, mina ei taha, RSS! Kui mina olen haige, siis mina ei tohi magusat süüa. Siis mina pean ainult tervislikut sööma.”

Jaanuar 5 ehk ilmateade

Täna lehest lugesin, et öösel olevat Dresdenis maavärin olnud, 2,6 richterit. A maakera pidavat aastas niikuinii umbes miljon korda värisema, nii et ma ei imesta, et keegi midagi aru ei saanud.
Praegu aga helistati lasteajast ja paluti oma nublukesed KOO-HEE üles korjata, sest tormihoiatus on antud ja kõik töötajad ja lapsed peavad turvaliselt koju jõudma enne, kui hulluks läheb. Vaatame, kas saame aru ka, et torm on, või peame homme lehest lugema.

Jaanuar 4 ehk kuidas aknad puhtaks said

Vanana helistas ja muude rumaluste hulgas hakkasid lapsed puhastusvahendipudelitega mängima. Esineda on ju vaja. Pritsisid natuke aknapesuvedelikku aknale ja pühkisid salvrätiga äga. Vahva, eks?
Praeguseks on BB üle käinud kõik kolm elutoaakent, mõlemad terrassiuksed ja lastetoa akna (tema käeulatuspiirides ja ainult seest poolt). Paar korda lippas kööki: „Mulle on lappi vaja! Kiiresti!“ Ise itsitas. Nii lõbus oli.

Pärast tegime kolmekesi koos homseteks hommikustekst pannkookideks tainast valimis, lapsed lõid kordamööda mune sisse ja nõudsid luba Vanadele ka näidata, kui hästi nad mune katki oskavad lüüa. Ma ei hakanud jändama arvuti kööki organiseerimisega, endal käed jahused, nii et olge nüüd palun teavitatud, et lapselapsed oskavad suurepäraselt mune katki lüüa ja miksriga müristada.

Jaanuar 4 ehk jäänäpud

Nädalavahetuseks võtsime Härraga omale kahepeale jagada selle RSSi kõhutõve. Jagatud mure on pool muret, nii et me kumbki oksendanud pole ja kiirabi pole pidanud kutsuma, aga üsna jahu on olla ikka: ilgelt iiveldab, külmavärinad ei lõpe, ükskõik milline on toatemperatuur.
Õuetemperatuuri kohta ütleb kehatermomeeter, et parem oleks sussid püsti visata. Eilse null-ilmaga käisime lödisemisest hoolimata loomaaias ja lapsed ei saanud aru, misasja need vanemad igisevad, et lähme nüüd juba koju tagasi, las need lõvid jääda. Kodus kerisime end tekkidesse ja mõtlesime, et küll oli ikka lihtsam haige olla, kui lapsi ei olnud. Nüüd vahet ei ole, kas iiveldab või mitte, keedad õhtusöögiks porgandeid. Vahet pole, kas lubab pildi taskuse visata, ikka aitad maalimisvärve ja -pintsleid otsida ja tõused iga 20 sekundi tagant, et pintslipesuvett vahetada. Vahet pole, et küü-üü-ülm on, ikka lased vanni vahuvett täis.
Täna näitas õuetermomeeter -3 ja kehatermomeeter ütles, et alajahtumine ei ole kaugel, aga ikka viisin lapsed mänguväljakule. Pärast 20 sekundit õues oleks tahtnud igisema hakata, et läheme nüüd ometi tuppa tagasi juba, aga kannatasin siiski tunnikese sellega. Korjasin maha visatud kindaid üles ja kontrollisin punaseid jäänäppe.
Nüüd on radiaator põhja keeratud ja minul hakkab vaikselt kergem olla. Härra läks tööle edasi vigisema. Homme ei ole ka pikutamispäeva ette nähtud: saksa keele tund ootab ja kodused tööd on tegemata, palgatööst rääkimata.