November 7 ehk lemmikmuuseum see ei ole

Et õues jälle vastik on, siis oleme nii endale kui lastele üritanud leida rohkem tubaseid tegevusi. Oleme muuseumis käinud.
Eelmine nädalavahest läksime liiklusmuuseumi, mille ülemisel korrusel on laste mängutuba: kaks suurt ruumi, üks täis miniautosid ja –mootorrattaid, sõida nii palju kui endal bensiini jätkub; teises piiramatu võimalus rongi raudteel sõidutada, legodest masinaid ehitada, joonistada, lebotada ja muid muuseumiasju teha.
Mina olin jube rahul, et oma laisa kere koos lastega välja vedasin, ja ostsin esimese asjana pileti ära. Enne veel aga, kui jõudsin nooremaid kodanikke õhutama jopesid ära võtma, teatas BB: „Mamma, see ei ole minu lemmikmuuseum!“ Ise hingepõhjani haavatud. Kuidas ma julgesin küll ometi viia lapsed muuseumisse, mis ei ole daami lemmikmuuseum!
Kui ma ei suutnud hoonest lifti leida ja selgus, et ülemisel korrusel oleva mängutoa ja alumisel korrusel oleva tualeti vahel on üüratu kogus treppe ja lahtised uksed, minul aga kaasas hiljuti mähkmevabaks saanud noormees ja sirtsutav tütarlaps, leidsin, et see ei ole mitte minu lemmikmuuseum. Ühtegi õnnetust küll ei juhtunud, nii et kaebust ei kirjutanud. Ja RSSi arvates oli kogu üritus medalivääriliselt meeldiv.
DSC_2232DSC_2257
Eilseks olin plaaninud laste tubase tegevuse Härra hooleks jätta ja enda koos Kellegi Teise Tüdruksõbraga muuseumisse kupatada.
Sõitsime pärastlõunal bussiga Berliini, jäime liiklusummikusse, kiirustasime metroole ja jõudsime kaks tundi enne sulgemist muuseumimajani. Olin välja valinud fotomuuseumi, sest seal oli erinäitus Mario Testino töödest, mille üle juba mitu nädalat üsna elevil olin. Käes oli näituse viimane nädal ja teadsime, et kui me reedel ei jõua, siis jääbki nägemata. Astusime õhinaga uksest sisse ja jäime põrnitsema silti: „Testino täna suletud!“ Pomisesin: „See ei ole minu lemmikmuuseum!“ Kellegi Teise Tüdruksõber uuris kiiresti välja, et härra Testino oli andnud loa tänavaartistidele tema teosed graffitiga üle valada, et viimasel näitusepäeval pühapäeval külastaja hoopis teistsuguse elamuse saaks, ja nüüd olid ruumid suletud, sest ühed oli sinna vandaalitsema lastud. Võimalik ainult Berliinis!
Käisime siis ülejäänud fotomuuseumi vaatamas ja saime väga kiiresti Helmut Newtoni fänniks ja kirusime, et aega ei jätkunud. Seinatäied photoshoppimata ilu!
25405815905_c22a4115ba_b
„Aga milline siis sinu lemmikmuuseum on, BB?“
„Kus on suur klaver.“
„Ahhaa, see on tervishoiumuuseum. Läheme järgmine nädalavahetus sinna.“
Sai lubatud, tuli minna. Võtsime täna tee jalge alla ja kui kohale olime jalutanud, saime seista silmitsi sildiga: „Täna lastemuuseum suletud. Külastage meie muid väljapanekuid.“
Oleks võinud naerma ajada, aga BB oli natuke liiga nutuse näoga, nii et olime temaga hellad. Istusime hetkeks, lohutasime teda ja küsisime, kas ta oleks nõus minema vaatama koduloomade väljapanekut. Oli. Kaks tundi möödus nii, et ei saanud arugi. Kiisud-kutsud igal pool!
csm_TBF-Header_3172d693c0
Järgmiseks nädalavahetuseks me enam muuseumi välja ei otsi.

Advertisements

November 5 ehk suhkruvaba elu vaheraport

Mul sai oktoobri lõppedes täis aasta rafineeritud suhkruta. Ise ka imestan. Juba aasta?
Rafineerimata suhkrut olen siiski söönud, aasta jooksul olen ostnud vist kaks poolekilost pakki nii toorest suhkrut kui võimalik. Suurem osa sellest on küll läinud lastele (kes nt Kreeka jogurtit söövad meelsasti kaneeli ja suhkruga) või küpsetistesse, mida söövad ka teised peale minu, aga suur osa ladestus kahtlemata ka minu reitesse. Sest saledamaks pole ma küll jäänud, pigem vastupidi. Kaalu peale pole vist aasta aega saanud, sest kodus teist ei ole, aga kerge vaatlus kinnitab, et keskkere on tüsedam, kui varem (mitterasedana) on olnud.
Noh, ei peaks ka imestama, sest söögiisu on olnud tohutu. Mumeelest ma muud ei teegi, kui söön.
Ja kohvi olen hakanud jooma nagu skandinaavlane (Soome, Norra, Island, Taani, Holland ja Rootsi on maailma kohvijoojate edetabeli esikuusik! Rääkige veel, et kohv pole päikese asendaja…), kuigi ma ikka ei oska veel öelda, milline kohv mulle meeldib ja poes olen alati hädas, sest ei tea, millist pakki valida.
Puuvilju söön ikka, kuigi isu nende järele on oluliselt vähenenud. Pigem eelistan tõesti porgandit või lillkapsast närida. Õppisin ka paprikat sööma. Trikk olevat selles, et tuleb valida selline, millel on neli mumpsu all. Need olevad „emased“ ja seega magusamad (kuigi neil on rohkem seemneid). Ma küll kergelt kahtlen, kas see teooria tõele vastab (sest sort peaks ju tegelikult rohkem rolli mängima), aga poes haaran ikka neljamumpsuse järele.
pimientos
Nojah, niisiis, olen üsna suhkruvaba. Ja ei ole raske olnud, ahvatlust ei tunne juba ammu enam.
Ahsoo, ühe korra otsin coca-colat, sest noh vana arm ei roostetavat ja nii… aga võtsin väikese pudeli seda aspartaamiga (loe: võimaliku vähitekitajaga) versiooni. Ja no küll maitses ikka halvasti. Pidin üsna palju rummi lisama, et pudel tühjaks saada… Enam ei taha, ausõna.
Nii et jah, üsna… tegelikult täiesti suhkruvaba ikka ei ole, sest suhkur (kuna ta on muuhulgas ka suurepärane säilitusaine) hiilib igal pool. Nii kaua, kui ma kodus kokkan, saan järgida, et ma kõik suhkrut sisaldavad asjad mängust välja jätaks (kuigi leivast-saiast ei ole tahtnud siiani veel loobuda. Ketšupist ja majoneesist, isegi sinepist, küll), aga kui ma ikkagi restoranis käin, siis ma ei küsi, kas kokk kuskile suhkrut lisas. Kindlasti lisas. Aga las ta siis jääb.
Kõige olulisem õppetund on olnud see, et veresuhkur tuleb siiski tasakaalus hoida. Ja selles osas aitavad kõige paremini kartul, riis ja mais (paismaisi? jah, palun!). Ja teate – kartulid maitsevad tegelikult päris hästi! Kes oleks võinud arvata!?

November 4 ehk aitab sellest jõllitamisest

Noormees käib nüüd lasteaias ja pärast esimest ehmatust nad talle mähet enam jalga pole pannud. Olevat eriti ära ehmatanud too hommik, kui härra madratsikattega sisse jalutas. Protestinud korraks, aga siis tagasi tõmmanud ja öelnud, et nojah, eks see on muidugi lapsevanema otsus ja nemad võivad ainult soovitada… aga eks nad siis proovivad ilma mähkmeta.
Kui lapsele järgi läksin, tegi tädi suuri silmi ja ütles: “Tõesi! Ei pissinudki! Läks potile! Ise! Muul ajal käis ka potil. Me ikka läheme kaasa, aga ega ta aidata ka ei luba.”
Täna oli neljas kord lasteaias ja iga päev olen saanud poisi tagasi samades trussikutes, mis ma talle hommikul jalga panin. Ma ise ka imestan. Ja täna õhtul olin juba pikali läinud ja kujutasin ette, kuidas ma öösel ärkvele hiilin ja kallitele lugejatele kuulutan, et RSSil oli esimene täesti kuiv ja “õnnetuste”-vaba päev – ei teinud tilka püksigi, põrandast rääkimata. Ja siis ronis RSS voodist välja mänguasjakasti juurde ja hakkas kõlama sorrrrrrrr…
Noh, põrandat on lihtsam puhastada, kui voodilinu vahetada, lohutasin end. Ja tegelikult leian, et oleme siiski päris kenasti hakkama saanud. Seda enam, et RSS käis täna õhtul kaks korda täiesti iseseisvalt ja kellelegi kuulutamata asjal (pärast tuli muidugi tulemust näitama ja küsima, et ega ta ei võiks ühte potitäit paari kommi vastu vahetada). BB näiteks arvab siiani, et potil käimise kõige olulisem osa on kuulutamine, et on vaja minna. RSS parema meelega ei kuulutaks. Läheb käib ära. Kui lähen vaatama, kas on vaja pükse alla tõmmata või potile tõsta, siis teatab noormees: “Ei, mamma, mina aitan!”
Mis tuletab mulle meelde, et kui ma üks öö magava poja käest vaikselt küsisin, kas võib talle teki peale panna, vastati kõlava selge häälega: “Jah!” ja siis “Aitäh, mamma!” Ehmatas natuke ära, sest ma ei oodanud, et mul unes rääkija on. Seda, et poiss viisakas on, tean juba mõnda aega.
Homme on 14. päev ilma mähkmeta, äkki siis saame viimase sorina ka potti. Oleks ju ometi viisakas!

November 3 ehk trussikutes lasteaias

Trussikutes poiss käis täna lasteaias.
Eile õhtul saatsin Härra, kes BBle järgi läks, ka RSSi rühma tädidega rääkima, (sest mina olin palavikus ja ei julgenud sinna teisi nakatama minna,) et ette kanda, mis seis noorehärraga on ja kuidas nemad nüüd käituma peaks, kui mähkmeta poiss lasteaeda tuleb.
Hommikul, kui mina jällegi kaasa ei läinud, sest näin hommikuti ikka nakkusohtlik, olevat härra poisi üle andnud koos minu sõnumiga: „Tehku parem püksi, kui mähkmetesse. Mähkmeid tagasi panna ei tohi. Ka õue minemisel mitte. Kui tõesti õues püksi pissib ja te teda vahetada ei taha, kutsuge mind, ma olen nelja minutiga kohal ja kraamin ära.“
Läksime poisile järgi ja tegime kiiresti selgeks, et püksid on samad, mis hommikul.
Tädi: „Jaa, suurepäraselt läks! Uskumatu, et nii lühikese ajaga lapse potile saite! Ei, ta ise ei öelnud, et tahab minna, aga käis koos meiega, kui me ikka koos lastega käime* ja tegi potti, mis vaja. Ja muul ajal mitte tilkagi. Aga magamise ajaks panime ikka mähkme. Pärast oli see märg kah.“
Hästi, võis olla, aga ma olen kindel, et see piss tehti sinna pärast ärkamist ja enne potile jõudmist. See poiss ei pissi magades. Ma tean, ma jõllitasin ta trussikuid kuus päeva.
Ja see mähkme osaline tagasi panemine on just see, mis kogu asja ära rikub. Kuidas laps aru peaks saama, mis toimub, kui vahel võib püksi pissida ja vahel ei või, vahel on mähe, vahel on trussu, vahel nii, vahel naa. Seepärast ma ta „nii kiiresti potile“ saingi, et schluss-lõpp-konetš-filma oli.
Oeh. Nojah, ei saadud minu saadetud sõnumist siis ikka aru.
Homme viime poisi lasteaeda koos madratsikattega. Kasutagu parem seda, kui mähet. Loodan, et nad jäävad nõusse.

*st enne ja pärast magamist.

November 2 ehk rahvariideid pole, ugriverd küll

Ühinenud Rahvaste Organisatsioonil olevat omad isiklikud ülikoolid. Üks neist siin Dresdenis. Who knew!?
Nähtavasti PÕ teadis, sest ta jooksis mulle üks päev sisse ja ütles, et oi-oi, tead, ma lähen soojale maale puhkama, aga sa mine sinna ÜRO ülikooli sünnipäevapeole, kuhu mind kutsutud on. Nad tahtvat nimelt teha ühe foto, millel oleks kõik ÜRO 193 liikmesriiki esindatud ja noh, arusaadavalt oleks eriti äge, kui ma kõik meie keeletunni ja muude ettevõtmiste välismaalased ka kaasa võtaks ja me kõik oma isiklikud rahvariided selga ajaks.
Naersin natuke aega, soovisin edu ja lubasin minna. Kaasa võtsin portugallase ja moldovalase, keegi teine ei saanud aru, miks see üritus teda puudutama peaks. Ega me ka ei saanud, kui aus olla, aga mis siis ikka.
Kohale jõudnud, marssisime kenasti vastuvõtulauda, kus sai kirja panna, millist 193 riigist esindad ja enda riigilipu üles otsida. Lasin siis ESTLANDi juurde linnukese teha ja veetsin veerand tundi lippudes tuhnides. Ei olnud neil sinimustvalget. Ei hakanud solvuma, rahvariideid mul ju ka ei olnud, ütlesin ainult, et “ega te vist tegelikult selleks valmis ei olnud, et tõesti 193 tuleb. Kas soomlane on välja ilmunud?” – “Ei, linnukest ei ole.” – “Väga hea, ma siis esindan ugriverd ja lehvitan vennasrahva lippu, aitäh.”
Vaadake ise, kas leiate võlts-soomlase üles!
UN-OPEN-HOUSE-DAY-112