September 8 ehk teab küll, mis lapiga teha

RSS tilgutas hommikusöögipiima põrandale, ma panin alles siis tähele, kui ta lapiga juba mööda põrandat roomas ja hävingut likvideeris. Jälgisin mängu eemalt ja nägin, kuidas lapp ka kööki tagasi viidi. Hakkasin juba peas kiidulaulu valmis panema, kui märkasin, et must lapp ei visatud kraanikaussi, vaid prügikasti.
Ei hakanud õiendama. Vist on vara veel nõuda, et ta teeks vahet ühekordsel ja mitmekordsel lapil.
Suuremat kiidulaulu siiski ka ei esitanud. Jõudsin enne mõelda, et ise enda järelt koristamine peaks olema just nii iseenesestmõistetav, kui see tal parajasti oli. Mitte selline, mida suure preemia või aplausi eest tehakse.

Advertisements

September 7 ehk lõvi ja flamingo

RSS on tõmmanud mängupapakoi puuri üle pea, jookseb mööda majapidamist ja ajab õde taga. Õde jookseb eest ära ja kisendab: „RSS on lõvi! RSS on lõvi!“
Mina mõtlen, et puuris olevat lõvi ei peaks kartma, aga leian, et olukord on mõnevõrra parem, kui viis minutit tagasi, mil RSS jooksis (ilma puurita) nutvana õe eest ära ning õde tormas talle järgi ja hüüdis: „RSS, palun vabandust! Vabandust, RSS, vabandust!“
Nüüd mõtisklesin valju häälega, et „RSS on ju tähtkujult lõvi! Aga mis BB küll on… mitte ei mäleta. Peaks välja uurima… RSS on lõvi, BB on…“
BB: „Kui RSS on lõvi, siis mina olen flamingo.“

DSC_1993
Pilt eilsest õhtust. Võib tähelepanu pöörata sellele, et lapsevanem ei ole suutnud tütre juukseid näo eest ära siduda ja on lubanud pojal särgi iseseisvalt (tagur- JA pahupidi!) selga tõmmata. Liberaalne elu meil siin!

September 6 ehk mein Name ist…

Samal ajal kui Härra jätkab eesti keele üle ahastamist („Miks „on the internet“ on „internetiS“, peal on ju –L… internetiL!“ – „Mm… sest me teeme asju interneti sees, mitte peal. Sorry.“), olen mina langenud sügavamale saksa keele lõksu. Seadsin omale isikliku eesmärgi ja intensiivistasin programmi.
Pikema-aegsetele lugejatele tuttav Paaniliselt Õnnelik hakkas nimelt uut „tasuta“ saksa keele kursust pakkuma. Leidis ühe pool-vabatahtliku õpetaja, kes meiega novembri lõpuni kaks korda nädalas kokku on lubanud saada. „Meie“ oleme endiselt tema sihtgrupp: akadeemikute mitte-EU-kodanikest koduperenaistest kaasad. Kuigi grupis on ka mõned naisakadeemikud ja paar ida-eurooplast*, kes end reeglitest muserdada ei lase. „Tasuta“ antakse, siis ei saa lasta muserdada! (Jutumärkidega seepärast, et sümboolne tasu siiski on, kuigi umbes 10% sellest, mis keeltekoolis maksma peaks.)
Kursuse suurim miinus on see, et ma olen (ja ütlen seda nina eriliselt püsti ajamata) grupi kõige tugevam. Teisisõnu – tase on nõrk. On selliseid, kellelt küsitakse, kas nad aru saavad („verstehst du?“) ja nad vaatavad tühja pilguga ja naeratavalt kohmakalt. Kui üritada tõlkida, et see tähendab aru saamist, siis raputavad pead: „Ei, ei saa aru.“ Järgneb viis minutit raisatud kursuseaega, et umbkeelsele (sest noh, inglise keel tõenäoliselt kah lonkab mõlemat jalga) selgeks teha, et sõna „verstehen“ tähendab „aru saama“ ja et me saime aru, et ta aru ei saa, aga kas ta võiks palun aru saada, et ta peab saksa keeles ütlema, et ta aru ei saa, kui ta aru ei saa, et me siis jälle kümme minutit talle seletada saaks, et tuleb öelda „Mein Name ist, mitte meinE Name ist, sest Name on meesoost, missiis, et tema ise naissoost on“.
Kursuse pluss on see, et hoolimata kergest ajaraisumaigust motiveerib see mind. Kursuse lõpu tasemeeksamil tahan nii kõva taseme kätte saada, kui võimalik. Tegelikult unistan sellest, et saksa keelt oleks sama mugav ja iseenesestmõistetav rääkida, kui inglise keelt. Aga noh, hoiame esialgu unistuse ja eesmärgi vahel siiski vähe vahet.
Eesmärgi saavutamiseks olen kõik rauad tulle pannud: enne proua tuttu ei saa, kui pole läbitud vähemalt üks peatükk grammatikaõpikust, vähemalt kuus ülesannet töövihikust, vähemalt kümme lehekülge ilukirjandust ja iga õhtu käib karm kontroll; õpetajal palusin mulle lisaülesandeid anda, mida kodus teha; vaatan ustavalt Kirgede tormi ja üritan muust ka aru saada, kui sellest, kes keda parajasti armastab ja miks; kohtun korra nädalas kasahhiga, kes nii ludinal saksa keelt pritsib, et nutt peale tuleb; ja üritan igal võimalusel ise rääkida, isegi härraga, kuigi viimases osas passime peale, et lapsed kuulma ei satu; sinna otsa ja vahele muidugi netiõpiku harjutusi ja nii palju saksa meediat, kui ma Merkeli nägu näha kannatan. Järgmine samm oleks see, et hakkan blogipostitusi ka saksa keeles kirjutama. Ohne Sorge, mul ei ole tahtmist teid, kallid lugejad, selliselt piinata. Aga lähen piinan nüüd end edasi ja võtan grammatikaõpiku tänase osa käsile.

*Tegelikult võiks öelda „nurga-eurooplast“, sest ega need PIGS riigid teistes nurkades on ju samasugused sõimusõna-riigid ja vastasnurk (Hispaania ja Portugal) on meie klassiruumis kenasti esindatud.

September 5 ehk õhtused mängud

Härra õpib eesti keelt. Aga mis lapsed teevad?
BB ladus elutoapõranda kummikuid täis, võttis kausi spinatilehtedega ning jookseb nüüd ümber kummikutehunniku ja loobib sipinatilehti suhu.
RSS vaatab Lottet.
Mina mõtlen, et hea ikka, et emaks olemiseks eksamit ei pea läbima, risikfaktorid siin majas on vahel ikka läbikukkumisväärselt kõrgel.
Nüüd toodi mulle aga hoopis üks virn minu rätikuid ja salle ja paluti need ümber kahe väikse kere keerata.
BB: “RSS, mina olen Elsa.”
RSS: “Elsa!”
BB: “Ja sina oled Anna, eks?”
RSS: “Anna, eks. Kuninganna.”
BB: “Ei, mina olen kuninganna, sina oled Anna. Tule kaasa, Anna. Sina oled väga ilus.”
RSS: “Jah.”
Läksid mängutuppa ilusad olema. Mina mõtlen, kuidas sellised 17 minuti pärast voodisse on võimalik saada. Mängutoast kostab tõenäoliselt naabritelegi kakshäälne: “Let it goooo! Let it gooooo!”
Spinatilehtede kauss seisab keset elutoapõrandat.
Lähen koristama.

September 4 ehk duo-lett

Kooli lõpetamise puhul panin abikaasa viisakalt fakti ette, et nüüd ei ole tal enam vabandust, miks ta eesti keelt õppida ei saa. Nii et logigu end aga heaga mõnda peenemasse netiõpikusse sisse ja kukkugu tuupima. Täna hommikul istus teine arvuti taga hüüatas aegajalt: „Viis kirjutatakse kahe iiga!“ või „Kas vEEEEga ilus või vÄÄÄÄga ilus?“
Kui mina oma töölaua tagant tõusin, küsis. „Kuhu sina lähed?“
„Vetsu.“
„Ei, pikem peab olema.“*
„Aa… Tualetti?“
„Duo-letti? Duo… Tua…letti. Miks teil duo on? Kas te käite seal kahekesi?!“
Selgitasin siis sakslasele, kuidas eestlased tualetis käivad ja sain jälle Eesti-teo punktid kirja. Seis on muideks hetkel 65/100, kusjuures 24. veebruarini on jäänud viis kuud. Peaks ju jõudma. Kui ainult veel ideid oleks!

*Kasutab niisugust sõnade õppimise harjutust, kus peab lünka sõnu kirjutama ja lünk on alati täpselt nii suur, kui sõna olema peab.

September 3 ehk hurraa ja braavo!

Ma ei mõista, miks tänased lehed räägivad kõik teisel pool Atlanti möllavast tormist või Savisaarest või dopinguskandaalidest, kui arusaadavalt on selle nädala kõige olulisem uudis maailmas see, et Härra on kõik oma eksamid läbinud. Kool on läbi. Magistrikraadi kõrvale on tekkinud õpetaja kutset tõendav tunnistus.
Nüüd jääb üle vaid lasta omale töökoht otsida (seda teeb kohalik haridusministeerium ja loodetavasti järgmise poolaasta, mitte järgmise õppeaasta alguseks) ja võibki hakata muud ka õpetama peale selle, kuidas lego-autosid kokku panna.
DSC_1876