Mai 1 ehk olen nagu olen

Olin lapsi vanni panemas ja läksin nende magamistuppa pidžaamasid võtma ja korda looma. Mängusaju polnudki palju laiali ja pesu oli ka keegi tragi juba kokku lappinud, aga RSSi voodi tekk oli rullis. Kummardusin seda sirgeks tõmbama ja märkasin, et linal on mingi imelik valge puru peal. Nagu suhkur oleks. Tõstsin üles padja. Selle all leidus see:

komm
500 g kommi ehk 235 g suhkrut….

„Aa!“ Või et selle pärast tuli RSS vahetult enne lõunasööki suurte süütute silmadega magamistoast välja ja ütles mulle: „Ma proovisin natuke päevatudu teha. Pidin natuke rahulikult lamama.“
Ta pole juba umbes kaks aastat kodus päevaund maganud, aga kuna nad olid Härraga loomaaias käinud ja Härra oli just pikali läinud, ei tundunud see mulle erakordselt imelik. Millalgi peavad ju Duracelli jänkud ka ära väsima.
Ka see, et ta lõunalauas võttis ampsu hakklihakastet ja teatas, et kõht on täis, ei pannud mind midagi kahtlustama. Ta on viimasel ajal väga kehvasti söönud. Oleme rääkinud tervislikust toitumisest ja muust, aga ega tal selle vastu praegu erilist huvi ei näi olevat. BBl seevastu on. Tema valmistas ise salati: šalott, kurk, tomat, feta ja oliiviõli.
BB: „Oi, RSS, aga sa pole ju mu salatit maitsnudki. Ma tegin väga hea salati. Oliivid oleks võinud ka olla, aga need olid juba kõik ära.“
RSS: „Ma maitsesin ühe kurgi ja ühe tomati.“
Mina: „Kas sellest on küll või?“
RSS: „Täna aitab.“
BB: „Mamma, ma pean sulle midagi ütlema, mida ma ei tohi öelda. Meil on saladus. Papa ütles, et me ei tohi sulle kindlasti öelda. Aga kui me loomaaias olime, siis me sõime suhkruvatti. Aga ma andsin hästi palju RSSile ka ja ma ei söönud ju üldse nii palju ja nüüd ma söön ju hästi palju salatit, sest ma tegin hästi hea salati, kuigi siin võiksid oliivid ka olla, aga oliivid olid ju juba kõik, aga me saame jälle poest juurde tuua….“ ja nii edasi ülehomseni.
Okei, järeldasin, noormehel on kõht suhkruvatti täis ja seepärast keeldub toidust. Hästi, pakun siis talle paari tunni pärast uuesti.
Paari tunni pärast olin aga hoopis magamistoas ja leidsin selle, mis leidsin.
RSSga otsustasin esialgu mitte pahandada. Aga rääkisin asjast temaga loomulikult ikka. Küsisin, kust ta kommipaki sai ja kas ta tõesti sõi kõik kommid ära (500 grammi!!!), ja kas ta arvab, et nii oli õige teha.
„Ma võtsin selle Papa seljakotist. Aga, mamma, ära muretse, kui ma suur olen, siis ma ju enam ei varasta. Aga praegu ma võibolla pean mõnikord veel varastama. Mamma, ma ju lihtsalt olen, nagu ma olen.“

Mõnikord on päris raskelõbus kasvatada neid, kes on nagu on, sest tahaks ju, et nad oleks nii, nagu mina tahan, et nad oleks. Noh, et sööks oliive ja ei varastaks suhkrut.

Aprill 10 ehk Messer

Annan RSSile kalapulgad ja kahvli ja astun kööki tagasi. Hetke pärast kuulen noormeest hüüdmas: “Mamma, mul on messerit vaja! Noh, seda, mis teeb kõss-kõss-kõss!”

das Messer = nuga

Aprill 9 ehk paus

Tähelepanelikumad lugejad märkasid, et eilne ja üleeilne ülesanne on raporteerimata. Jäävadki praegu. Võtan pausi.
Siis tulen tagasi, teen raamatu omad lõpuni ja siis need ka, mis kallid lugejad on esitanud (aitäh nende eest!).
Sest samal ajal, kui pooled isoleeritud igavlevad, teised põlevad kahel otsal. Mul on iga päev kaheksa tunni jagu varasemast rohkem koristamist, puhastamist, pesemist, asjatamist, seletamist, kõkutamist, korraldamist ja mängimist.
Teate, kui kiiresti põrandad mustaks lähevad, kui neli inimest kogu aeg kodus on? Või kui kiiresti näpujälgi tekib kõikidele pindadele? Või kui palju asju mustaks või katki lähevad või lihtsalt valesse kohta liigutatakse või – veel hullem – ära kaotatakse. Mitu tundi ma viimase 20 päeva jooksul RSSi prille olen otsinud?
Lisaks vajab igapäevaselt kaks lisatoidukorda ettevalmistamist ja ära koristamist (söömine juhtub nagu iseenesest). Ja küpsetada on ka vaja, sest see annab kõigile mõistlikku tegevust. Ja toitu.
Rääkimata nendest töödest ja tegemistsest, mis juba varem (enne-koroona-ajastut) päevaplaanis olid.
Minu jaoks ei jäänud vähemaks ka seda tööd, mille eest palka pakutakse. Tegelikult… tellimusi on tulnud rohkem, kui kunagi varem. Selle üle olen muidugi rõõmus ja tänulik. Aga need kõik vajavad rohkelt aega, mil ma end arvutiga kahekesi magamistuppa lukustada saan.
Härra lubab mul seda lukustamist nii palju kui jaksab, aga tal on allergia. Mitte küll minu või laste vastu. Õietolmu vastu. Eile käis lastega ümber maja jooksmas. Kui tuppa tuli, oli üks näopool punane ja paistes. Lisaks aevastab ta päevas umbes kuussada korda. Ja ka temal on vaja selle kõige vahel palgatöö ära teha ja proua korraldusel majapidamistöödega hakkama saada. (Prügi viime välja kolm korda sagedamini, kui varem! Mitu kartulit ma viimase 20 päeva jooksul koorinud olen?)
Nii et tegeleme siin parem teineteist vastastiku elus ja mõistuse juures hoidmisega, ja jätame isiklikud lõbuprojektid selleks ajaks, kui see jälle lõbu valmistab.

Aga muidu on kõik hästi. Mina olen terve, lapsed ka. Ja tuju on kõigil hea. Loodan, et teil ka.

Aprill 8 ehk palve

Avastasin praegu, et 100 päeva väljakutse on petukaup. Kuskil lõpu poole oli nimelt ülesanne, mis olevat pidanud kestma kümme päeva ühe asemel. Mis tähendab, et kokku on 90 ülesannet, mitte 100.
Mis tähendab, et mul on kümme ülesannet puudu.
Niisiis, palve teile, kallid lugejad: esitage mulle mõni väljakutse (siin, meilitsi, telefonitsi, kuidas teile meeldib).
Väljakutse või ülesande eesmärk peaks olema mind õnnelikumaks või rõõmsamaks teha. Nii et kokku lugemine, mitu riisitera ühes kilos riisis on, ei paista nagu sobiv. Kuigi, sellel võib olla teatav rahustav mõju, muidugi. Vältida tuleks ka selliseid tegevusi, mis nõuavad kokkupuudet teiste inimestega (peale pere, kusjuures võb arvestada, et meie COVID10 peres on ka Bii-Wii ja Branje) või avalikku ruumi kasutamist. Kui te mulle just mingit sportlikku väljakutset ei taha esitada.
Jään põnevusega ootama.

Aprill 7 ehk 78

  • Speak in public (räägi avalikkuse ees)

Üldiselt mul avaliku esinemise vastu palju ei ole. Noh, kui ma tean, mida ma öelda tahan ja miks ja nii. Aga kuhu ma praegu kõnelema peaks minema, ma väga vabandan?
Parki inimesi nahutama, et nad liiga palju sporti teevad ja end liigutavad, kui peaks kodus püsima?
Või haigla juurde ruupuriga meditiinipersonali tänama?
Kohalikust meditsiinipersonalist rääkides: kuna Dresdenis on juhtumeid praegu veel üsna vähe (noh, sellest mõttes vähe, et siin on valmisolek võtta vastu rohkem patsiente; eilse seisuga on COVID19 tõttu siin haiglas 55 inimest diagnoositud 450st*), siis on meie kohalik haigla üks nendest, mis võttis vastu Itaaliast rongiga Saksamaale ravile saadetud kriitilisi patsiente. Selle eest võiks kuskile ruupuriga braavotama minna küll.
Mis aga kahtlaselt kulme paneb kortustama, on see lugu sellega, et Saksamaa väidetavalt varustust teistesse riikidesse ei saada. Maske ja muud. See sama Saksamaa, kes teiste riikide haigeid oma haiglatesse transpordib? Väga imelik.

*Võrdluseks: Dresden on rahvaarvult alla poole Eestit, äkki umbes 40-42 protsenti. Nii et Dresdeni 450 Eesti 1100 vastu on enam-vähem sama tase.

Aprill 4 ja 5 ja 6 ehk 75 ja 76 ja 77

  • Lie in bed and cry (lama voodis ja nuta)
  • Take the paket of pills out of your bathroom cupboard, stare at them, but then put them back again (võta kapist rohukarp, jõllita seda ja pane see siis tagasi)
  • Sit mindlessly on your living room floor, string at the turned-off TV screen (istu tühja pilguga elutoa põrandal ja jõllita tühja teleekraani)

Voodis lamamine oli tol päeval täiesti asjakohane, sest selg valutab. Selg hakkas valutama selle pärast, et ma ei saa tööd teha oma tavalises punktis. Sest lapsed on kodus ja tiirutavad minu töötoas (loe: elutuba) vabalt ringi. Keskendumine on raske. Minul, mitte neil.
Nii et olen voodi peal istudes tööd teinud. Mis on mugav. Ja vaikne. Aga tekitas seljavalu. Aga mitte nii hullu, et nutma peaks. Vähemalt ei lasknud ma asjal nii hulluks minna. Leidsin omale enne ühe teise töötoa-lahenduse. Selg on juba palju parem.

töö
Mis nutmisesse puutub, siis igasuguste uudiste lugemine ja statistika kontrollimine ajab praegu väga hästi nutma küll. Üritan seda siiski mitte teha. Mis need minu pisarad siin ikka muudavad.
Mis sellesse tabletipaki jõllitamisse puutub, siis meditsiinipersonalil ja matusekorraldajatel on praegu niigi käed-jalad rohkem kui tööd täis. Rääkimata sellest, et “aitäh, mulle päris meeldib elus olla.” Nii et vaatasin oma tabletipakke hoopis teise pilguga. Viskasin ära need, mis vanaks jäänud ja vaatasin üle, kas kodused varud on piisavad, et ootamatusteks valmis olla.
Teleka jõllitamisega läks samamoodi. Ei jõllitanud. Ma saan aru, et vahel on hea kõik mõtted peast ära kustutada, aga… Ei tundnud selleks mingit vajadust. Mulle päris meeldivad need mõtted, mis mul peas on. Isegi töömõtted, sest töö on mul huvitav.

Aprill 3 ehk 74/100

  • Say goodbye (jäta hüvasti)

Praeguseks on peatunud arusaadavalt ka meie saksa keele tunnid. Kuna üks osalejatest on lapseootel, siis ei ole oodata, et ta meiega olukorra lahenedes jälle liituda tahab. Üks osaleja on Dresdenis plaani kohaselt niikuinii ainult suveni ja üks sai seni ainult korra nädalas tulla, tea kas pärast üldse saab. Nii et pärast koroona-pausi on meid tõenäoliselt nii vähe järgi, et ei ole enam mõtet jätkata.
Nii et tellisin meie õpetajale veebipoest kingituse, kirjutasin kaardi ja viisin need talle postkasti. Hüvasti jäetud.
Kuigi, kes teab, vahest ikka kohtume veel.

Aprill 2 ehk 73/100

  • Go on a first date (mine esmakohtingule)

Minu viimane esimene kohting on loodetavasti peetud.
See leidis aset Quebecis. Seal on nimelt üks imeilus terassõrestikuga konsoolsild, mida ma ilmtingimata nägema pidin.
Pärast pikka päeva nõupidamistel ei olnud meie reisiseltskonnast kellelgi huvi mingit silda otsima minna. Nii et kuulutasin välja, et lähen kasvõi üksi.
Torontos olles olid kõik äärmiselt huvitatud selle va joa juurde minemisest. Sest noh, kui ikka oled nii lähedale tulnud, siis peab ju minema üle vaatama. Minul oli silla osas sama tunne. Umbes nagu läheks Pariisi ja ei näeks Eiffeli torni. Mismoodi ma olen Quebecis ja ma ei käi sillal (neil on linnas muidugi rohkem sildu, aga ainult ühe nimi on Quebeci sild. Mis on imelik. Nad oleks võinud ta ikka mõneks Johniks või Wilfridiks ristida)?!
Nii et puhkasin hotellis hetke, vahetasin riided, ja asutasin end minema. Hotelli uksel kohtusin poistega, kes söömast tagasi olid tulemas.
„Hei, Eesti, kuhu sa lähed?“ küsis Poola.
„Selle silla juurde. See ei tohiks siit kaugel olla. Kaardi järgi ma pakun umbes poolteist kilomeetrit või kaks.“
„Üksi lähed või?“
„Jah.“
„Hull oled.“
„Kuule, ära mine üksi. Pime on juba. Ma tulen kaasa,“ sekkus Saksamaa vestlusesse.
„Okei,“ ütlesin ja märkasin, kuidas Saksamaa teistele riikidele märku andis, et tõmmaku tagasi. Temast piisab Eesti eskortimiseks.
Nii juhtuski, et me pimedas, sillerdava St Lawrenci jõe kohal, musutasime ja mult küsiti, kas ma tahaks vähemalt reisi lõpuni tema tüdruksõber olla. Et küll me siis Victorias vaatame, kuidas edasi.
Näib, et tahtsin. Ja edasine on kogu see blogi siin.

Quebec_Bridge_-_Pont_de_Québec

Nüüd panen 2020 soovinimekirja sissekande: „Kõnni Härraga Loschwitzi silla* juurde musutama.“ Ühel päeval võib jälle lapsehoidja kutsuda ja niisama, mitte sportimise või arsti külastamise eesmärgil, kodunt lahkuda. Siis korraldame selle ära.

*Blaues Wunder, mis on samuti kõrge terassõrestikuga konsoolsild.

Aprill 1 ehk 72/100

  • Write your own obituary (kirjuta oma järelehüüe)

Üsna päevakohane ülesanne.
Järelehüüe jäägu aga siiski teistele.
Selle asemel vaatasin üle faili, kuhu juba aastaid tagasi kirjutasin korraldused selle kohta, mida minu surma korral teha. Kellele teavitada ja millised kontod sulgeda ja millisest pangast minu raha sisse nõuda ja kõik muu selline praktiline.
Härral on muidugi ülesanne see fail minu surma korral avada. Hea, et fail nüüd ajakohastatud sai. Mitte, et ma oma kopse ei usaldaks. Eile suutsid nad mind 61 minutit ilma pausita jooksmas hoida. Olen nendega päris rahul. Sisse-välja töötab praeguse seisuga hästi ja käsin pesen ka nii et nahk tahab ära kuluda.