Oktoober 13 ehk tagasiteed ei ole ja ei ole vaja kah (piparmünditee on niiehknaa parem)

Ei, ma ei ole langenud raske põrandapesemiskoorma all. Kannatan nimelt tavalise ma-ei-passi-ekraani-kui-lapsed-on-kodus-tõve käes. BB on nimelt ka kodus, tõbine. Mitte hullusti, aga siiski piisavalt, et teda lasteaeda mitte lasta. Täna on pealegi niikuinii riiklik püha ja lasteaed kinni.
Ja kuidas poti treenimine läheb? Tänan küsimast, väga hästi. Pott istub väga viisakalt nurgas ja ei põhjusta kaebuseid. Minus vähemalt mitte. Noorehärras tegelikult ka mitte, kuigi mõned kaebused noorehärral siiski on.
Näiteks iga kord, kui kumbki vanematest tõstatab teema piss-ja-pott, käitutakse, nagu ei oleks kunagi ühestki keelest aru saadud. Isegi jutt taandub bla-bla tasemel. Arusaadav tõrksus ja vajadus tõestada, et tema ei ole mingi suur poiss nagu kõik väita tahavad. Ma ei tea, kuidas näitlikustada tõsiasja, et suur poiss on palju parem olla kui väike. Mäletan, et BBga joonistasime pildi, kus oli suur ja väike tüdruk. Ühel oli jäätis, teine ei tohtinud. Aga väike poiss RSS on ju terve suve jäätiseid limpsinud.
Samas, päris lootusetuks ma ka asja ei hinda. Näiteks mähet ei ole tagasi küsitud. Voodisse ei ole pissitud (ei öö- ega päevaune ajal; ptüi-ptüi-ptüi ja kõik need muud asjad muidugi) ja kaka oleme alati potti püüdnud.
Eile õhtul läks viimasega lausa äärmiselt edukalt. Mina pesin parajasti üleval hambaid ja nägu, kui RSS all hüüdis „kaka!“ Hüüdsin siis vastu, et tõmmaku trussud alla ja istugu potile, aga kuulsin, et noormees tuleb treppi mööda üles. Kui minuni jõudis, kartsin, et küllap on nüüd juba püksis, aga ei, RSS tuhises must mööda suure poti juurde, tõmbas trussud alla ja upitas end suure poti peale. Nühkisin siis ennast edasi ja lasin tal toimetada. Toimetas ka paberiga, kus vaja, hüppas poti pealt alla ja tõmbas püksid üles ja vee peale. Poiss jäi küll kergelt huvitava aroomiga, aga mul ei olnud südant teda (kohe) pesta või sundida trussikuid vahetama – ta oli ise oma saavutuse üle nii uhke, et oleks olnud kahju seda tunnet kuidagi õõnestada.
Viie päevaga on selgunud nii mõnedki mustrid: magamise ajal ei pissita, söömise ajal küll; kakamise kohta saadakse hoiatus, pissi saabumine on alati üllatus; umbes 5-6 korda päevas on piisav. Viimane tähendab omakorda ka seda, et ma julgen temaga juba välja minna (meelsamini küll peale seda, kui soristamise ära olen oodanud, aga ikkagi). Käsu peale ei juhtu muidugi midagi. Ja esialgu ei ole vaja ka. Esialgu oleks vaja hakata tunnetama, millal see piss saabuma hakkab ja tekitada samasugune suure poisi soov end ise aegsasti potile upitada. Eks me nüüd tegeleme siis sellega, kui ma enda arvates olen juba viis päeva sellega tegelenud, aga bla-bla… 

Advertisements

Oktoober 12 ehk trussikujõllitamise vaheraport

Trussikujõllitamine läheb oma tõusude ja mõõnadega, nagu ikka.
Teise päeva hommikul jõllitasin väga edukalt hommikupissust suurema osa potti. Muidugi said kõik asjaosalised pai ja kiitust ja kommi ja kõigil oli jube hea meel.
Siis aga, umbes kolm tundi hiljem, kui ma ju ometigi teadsin, et kohe-kohe on järgmine laar tulemas, hakkas Härra BBga välja minema, ja selle asemel, et talle öelda: “kuule, ootame järgmise pissu ära,” läksin hoopis kontrollima, et ta BBle vihmapüksid jalga paneks ja soojema kampsuni valiks ja kas ta üldse teab, kus kummikud on. Samal ajal istus vend esiku põrandal ja toimetas sinna ühe uhkema lombi. Mina kirusin mõttes ainult iseennast, et kuidas ma küll ometi nii loll võisin olla. Jälle üks võimalus vabadusele lähemale saada raisku lastud.
Tõusudest võin aga raporteerida seda, et noorehärra jätkab samamoodi potil istumise harjutamist. Käib ringi ümber poti, sikutab trussad alla (ja ainult eest poolt sikutades on see paras meistritöö, eriti kui selline korralik ponks pepu on, nagu meie mehel; gluteus maximus ikkagi), istub siis potile, lükkab meheau niipidi, et välja ei pritsiks, plaksutab oma pikki ripsmeid ja küsib, „Mamma, kommi?“ Mamma, va mõrd, küsib vastu, et kas pissu tuli potti. „Ei.“ – „Nnjaa, jube kahju, siis vist ei tohi anda kommi.“
DSC_2027
Praegu magab noormees päevaund ja mina hoian hinge kinni, et ta unes uut lompi ei korraldataks. Mingil müstilisel kombel on meil mõlemad ööd seni kuivad olnud. Mis mind tõeliselt üllatas eriti seetõttu, et niikaua kui mässu jalas käis, ei avastanud ma ühelgi hommikul kuiva mähet. See oli ka üks põhjustest, miks ma arvasin, et ta veel valmis ei ole.
Tegelikult ei olnud valmis mina. Ja sellega olen viimased kaks päeva nüüd tõsiselt tegelenud. Enda vaimu (tagantjärgi) valmis panemisega. Natuke olen ikka veel solvunud, et selline oluline (ja minu elu nii tõsiselt mõjutav) otsus minu selja taga ära tehti. Oleksin tahtnud enne meie strateegia läbi mõelda ja läbi arutada ja ka väikevenna vaimu valmis panna. Aga ei, selliste soovidega ei arvestatud. Öeldi ainult hurraa ja muidugi ja näed, siin on pott, käigu väikevend nüüd siin.
Kurb oli ka selle pärast, et alutuseks oleks pidanud RSS oma viimase (kasutamata) mähkme ära viskama, et talle reaalselt kohale jõuaks, et mähkmeid enam ei ole. See oli minu strateegia väga oluline punkt. Nullpäeva õhtul ei tulnud see mulle aga endale enam pähe ja esimesel päeval ei tahtnud talle mähet enam lihtsalt näidatagi.
Olukord lahendas end aga ise. Nimelt leidis RSS teisel päeval mu seljakotist tagavaramähkme ja teatas: „Mamma, mässu!“ Mina juba ehmatasin, et oh ei, nüüd tahab mähet tagasi, aga ütlesin: „Tõepoolest, see on beebimässu. Seda ei ole sul enam vaja. Kas läheme viskame selle minema?“
Suur oli nii üllatus kui rahulolu, kui RSS vastas: „Jah!“, ronis trepist üles teisele korrusele (miks küll?) ja viskas mähkme vannitoa prügikasti. Sellega kinnistus vähemalt minul arusaam, et tagasiteed tõesti ei ole, ja tekkis illusioon sellest, et ka väikevend asja samuti näeb.

Oktoober 11 ehk pissu- ja kakalood

Kallid lugejad on küsinud, et mismoodi meil potitrenn käib. Õige vastus on muidugi: vaevaliselt.
Aga. Süsteem on teoreetiliselt sama, mis BBga. Et üks päev viskab laps ise viimase mässu prügikasti ja tehakse selgeks, et rohkem ei ole ja ei tule, aga vaata kui ilusad kuivad trussikud. Väikse disainiveaga: sisse ei tohi pissida, tuleb enne pissimist eemaldada ja piss tuleks üldsegi poti peal teha, mitte nagu seni, et seal, kus juhtub.
Eesmärk on õpetada lapsele tunnetama, millal tal pissihäda on. See tähendab, et lapsevanem ei ütle, millal laps pissil käima peab, vaid tuletab lapsele meelde, et ta peab ise selle paele mõtlema ja vajadusel ütlema, et nüüd oleks vaja.
Tädi Tarkur, kelle raamatu põhjal trenn käib, väidab, et see „klõps“ käib lapsel ära kolmandal päeval. Ja et seni on vaja olla kannatlik, korralikult põrandaid puhastada ja last kiita. Programmi võtmesõnad on: armastus, järjepidevus, pühendumus, toetus, kannatlikkus ja keskendumine. Ehk siis bla, bla ja bla. Point on selles, et lapsevanem ei tohi meelitada ega suunata ega ähvardada. Selle asemel tuleb jätta lapsele tunne, et tema on nii suur ja tubli juba, et see on täielikult tema vastutus. Potil käiakse siis, kui laps ütleb, et tal vaja on. Sest oma põit tunneb ikkagi ju igaüks ise. Mina ei tea, millal mu emal pissihäda on, kust ma teadma peaks, millal mu lapsel on vajadus soristada.
Soristusvajadust saab muidugi tõsta. Tädi Tarkuri õpetuse järgi andsin BBle tema trenni ajal palju juua. Loogika oli, et mida sagedamini ta pissib, seda kiiremini talle kohale jõuab, kuidas see pissimine nüüd moodsal trussikute ajastul käib. Tulemus oli see, et teise päeva lõpuks oli meil mõlemal kogu sellest pissiteemast nii kõrini, et nutsime ühiselt mähkmeaega tagasi.
RSSile ma niisiis rohkem juua ei anna, kui ta tavaliselt joob. Sellepärast pissis ta esimesel päeval* umbes poole vähem (kordi) kui BB: kuus. Esimesed viis läksid kõik põrandale ja see, et ma ta „teolt tabades“ sülle haarasin ja potile tõstsin, ei muutnud suurt midagi. Sest potti ei tulnud tilkagi ja kogu meetod põhineb ju üüratul ja lõppematul kiitmisel. Aga mida sa kiidad, kui kõik valesti on.
Niisiis lugesin pisteliselt jälle Tädi Tarkuri raamatut ja sain aru, mida „pühendumine“ tähendab.
Õhtul, tund pärast söögilauas (kes pissib söögilauas!) toimetatut, jäin pinevalt trussikuid jälgima. Lihtsalt jõllitasingi poja trussikuid, ükskõik, mida tema parajasti tegi. Tund ja viis minutit jõllitamist hiljem nägin trussikutel täppi-laiku-loiku. Muidugi olin valmis ja haarasin poja ja istutasin ta otseteed potile. Ei vaevunud isegi trussikuid eemaldama. Kiire ju! Tulemus: pool potitäit pissi, hüsteeriliselt hurraatav lapsevanem ja komm lapse põses. Kõigil oli nii hea meel, nagu oleks koduriik kõikidel spordialadel maailmameistriks tulnud.
Õhtul, kui juba pikali olime visanud, ronis noorehärra veel ei rohkem ega vähem kui seitse korda voodist välja, et esikusse poti juurde jalutada, trussikud (suure vaevaga ja äärmiselt koomiliselt) maha võtta, potile istuda, mõtteid mõlgutada, end uuesti püsti ajada, trussad üles tõmmata ja tagasi voodisse tulla.
Tänaseks olen vaimu valmis pannud lakkamatult trussikuid jõllitada.

*Nullpäeva ma ei arvesta.

Oktoober 10 ehk See Uudis

Et ei saa siia sellist salapärast teadet lihtsalt õhku jätta siis kiire selgitus…
Jätsin täna Härra kaheks tunniks lastega üksi koju. Kui tagasi tulin, lippas mulle vastu aluspesus RSS. Härra teatas uhkelt, et BB oli otsustanud, et RSS peaks nüüd hakkama trussikuid kandma, aitab mähkmetest.
Et ma ise ka kohe aru ei saanud, mida selline uudis tähendab, siis ütlesin, et aitäh ja mul läks kõik kenasti ja mis õhtusöögiks on. Kui supilauas istusime ja äkitselt midagi sorisema hakkas, küsisin Härralt, et kas ta saab aru, et sellisel otsusel ON tagajärjed ja EI OLE tagasiteed.
Teisisõnu: kolm tundi tagasi algas RSSi potitrenn. Minule ootamatult ja kahtlemata temale ka.
Homme jääb noormees koju, treenima. Ja mina ka. Põrandaid pesema. Ja ülehomme ka ja siis tuleb nädalavahetus, mil Härra on rohkem tööl, kui kodus ja esmaspäeval jääb mul ka keeletundi minemata. Ja ausalt, mina ei tea, kuidas me nüüd kuu ajaga nullist sajani saame, sest kuu aja pärast peab RSS läbima lennureisi ilma, et ta mulle selle kahe tunni jooksul kolm korda sülle pissiks.
Olin küll täna päeval käinud poes ja ostnud hunniku poisitrussikuid, nii et mingi teoreetiline valmisoleks selleks, et üks hekt see jõledus jälle hakkab, mul oli, ja öö peaksime oma praeguse madratsikattevaruga üle elama. Homme pean ühe pissiva poisi poodi veeretama, et katteid juurde osta ja meie diivanid ka nendega üle tõmbama.
Ausalt, ma oleks nagu panniga saanud.

Oktoober 9 ehk bratwurst ja pilsner

Ammu tahtsin juba kirjutada, et me laupäeval vabade inimeste elu elasime. Nüüd tundub laupäev nii kaugel olevat, et ei teagi, kas kõlbab enam kirjutada. Sest vahepeal on olnud kahe-lapsega-üksi pühapäev ja saksa-keele-tunni-päev ja ühinenud-rahvaste-organisatsiooni-sünnipäeva-päev ja auditooriumi-ees-seismise-päev ja nüüd lajatati mind veel sellise uudisega kah, et ma ei tea, kas nutta või naerda või verd köhida. Nii et kirjutan parem laupäevast.
Laupäevaks olid meil lapsehoidjad tellitud Bii-Wii ja Tüdruksõber. Tulid uksest sisse, poetasid moka otsast tere ja tormasid laste peale: „Hei, tšau, mis teete, oo, näita seda, kuule, nii äge raamat, kas see on tegelikult ka sebra või! Jeerumjumps, näita veel, mis raamatuid sul on.“ Mina seisin kõrval ja mõtlesin, et kas jätan kirja juhtnööridega, et mis kellele millal süüa anda ja kus mähkmed on või helistan pärast. Sest Härra seisis minu kõrval ja küsis, et mida ma venitan, aeg minna.
Härra närvitses, sest oli meile sebinud kaks piletit jalgpallimängule.
Meie lähim Bundesliiga ehk Saksamaa kõrgeima jalgpalliliiga meeskond on RB Leipzig (laip+tšihh). Bundesliigas mängib ka see klubi, keda Härra mingil seletamatul põhjusel poisikesest saadik toetanud on: Stuttgart (shtuut+gart). Kuna Stuttgarti sõitmiseks kulub umbes viis tundi, siis Härra arusaadavalt tihti staadionil ei käi. Nüüd aga oli aeg sealmaal, et Stuttgart pidi Leipzigisse mängima tulema. Saate juba aru, kuhu asi sihib, eksole…
Noh, nii me sinna Leipzigisse siis sõitsimegi. Terve tee lugesin Härrale oma lemmikraamatut ette ja tema itsitas. Siis sõime Laip-tšihhis elavate Tunnistajate juures lõunat, tõstsime nad nende hooajapiletitest välja ja läksime staadionile. Karistuseks käskis Naistunnistaja mul tema RB Leipzigi mängusärgi selga panna. Ma ei hakanud ütlema, et ma ei tunne, et see mind kuidagi karistab.
Staadion lõhnas meeldivalt bratwursti järele, aga kõhud olid nii tohutu täis, et hoolimata sellest, et me juba kümme minutit vorstisabas seisnud olime, jätsime vorsti ikkagi ostmata/söömata. Me tahtsime nimelt jooki, aga jäime valesse sappa. Polnud viga, seisime siis teised kümme minutit mujal ja saime teada, et juua ei pakuta mitte koka-fanta-sprait, vaid redbull, pilsner või redbull. „Midagi muud tõesti ei ole?“ – „A, ei, veini on ka. Kuiva või magusat?“
Noh, võtsin siis veini (kuiva) ja istusime staadioni parimatele proletaarlastekohtadele maha. Kõik ümber olid jube viisakad. Surusid kätt ja ütlesid tere tulemast. Hooajapiletite omanike kohad ju – kõik tunnevad kõiki! Nagu oleks külakoosolekul käinud!
Härra siis rääkis mulle, et Leipzigi fänne tuntaksegi üldiselt selle poolest, et nad vähe peenem klass on. Noh, sellised uued, tõusikud fännid, sellised veinijoojad ja kättpidi teretajad. Mitte vanad, verega edasi antud poolehoiuga mürisevad ja roppe laule laulvad pilsnerilürpijad ehk Õiged Jalgpallifännid. Viskasin jala üle põlve, jätsin punase huulepulga jälje veinitopsile ja tundsin end väga koduselt.
Ja mäng, kusjuures. Mäng oli jõle huvitav. Nii võib juhtuda, kui viis aastat jalgpalli vaadanud ei ole. Kaasa aitas ka Naistunnistaja särk, mis sisendas soovi, et Laip-tšihh võidaks. Et eriti proff välja paista (või noh, et teised aru ei saa, et ma võhik olen), siis rääkisin mängijatega kriitilistel kohtadel eesti keeles ja tundsin end erilise uus-fännina. Ei ole kuuendat põlve kohalik. Täna tulin, autoga. Ja juba oskan kõik teie probleemid lahendada – eesti keeles!
leip
Kui pärast koju jõudsime ja lapsehoidjatele ütlesime, et tõmmaku nüüd uttu palun, klammerdus meie noormees Bii-Wii jala külge ja keeldus lahti laskmast. Järelikult oli tal ka hea päev.

Oktoober 9 ehk sügis on looduse viis öelda: “Ära muretse, nüüd läheb ainult hullemaks!”

Ilm on selline, et ei tea, kas panna mantel või lühkarid või mõlemad. Lapsed on nohused, sest ei tea, kas neile tuleb panna joped või plätud. Esmaspäeval tegime ennetava kodupäeva, sest mõlemad tundusid pühapäeva õhtul kuidagi kahtlased. Esmaspäeval olid loomulikult kodus aktiivsed ja asjalikud nagu ikka ja keegi ei köhinudki. Täna õhtul oli väikevennal jälle palaviku nägu. Tahaks ta homme koju jätta, aga homme on mul kontrolltöö ja Härra on endiselt tööl veel ja kui ta tööl on, siis ei saa temaga rääkida.
Pärast lasteaeda käisime lastega jäätisekohvikus, sest noh, ilm on selline, et aru ei saa, kas võib jäätist süüa või mitte. Nii et sõime siis. Läksin lausa nii bravuurikaks, et võtsin endale ka ühe (meie kohalik jäätisekohvik teeb ühte sorti, mis on magustatud ainult meega: soolase maapähkli ja mee). Arusaadavalt oli see halb mõte. Esiteks: kui endal on jäätis käes, on jube halb teisi salvrätikutega varustada või ninasid-lõugasid pühkida jms. Teiseks: loomulikult oli RSSi arvates minu jäätis kordades parem, kui tema oma ja väga häälekalt nõuti jäätisevahetust. Kuna ma stseeni teha ei tahtnud (ja no mis ema see on, kes röökiva lapse kõrval jäätist limpsib!), siis muidugi vahetasin. Mis tähendab, et ma sõin ikkagi seda paganama suhkrut ja tund aega hiljem oleksin võinud püstijalal magama jääda, sest no nii raske hakkas lihtsalt äkki. Õnneks peavalu see kord ei saanud.
Peavalu sain hoopis paar päeva varem. Nimelt hakkas minu nutitelefon äkitselt iga liigutuse peale mingit va veateadet näitama. Et mingisugune aplikatsioon (mille nimi muutus vastavalt tuulesuunale või kesteabkellele) on töö lõpetanud. Ma üritasin küll öelda, et „mind ei huvita“, aga ainuke variant oli öelda „ok“, mille peale see sama teade muidugi kohe uuesti üles hüppas, sest noh „okei“ ju!
Täna hommikul käisin murega tehnikapoes ja ütlesin, et ausalt, mina ei viitsi nii, palun tehke midagi. Onud muidugi küsis igasuguseid imelikke asju. Et kas mul andmed on varundatud ja kas ma telefoni tehase seadetele olen üritanud ennistada. Küsisin, kas nad nii saaks rääkida, et loll aru saaks. Küsisid, kas ma nutma hakkan ja nad kohtuse kaeban, kui pärast kõik andmed telefonist kadunud. Ma ütlesin, et ma ei saa telefoni kasutada, see on sama hea kui see, et kõik kadunud on, võtku vaid see vastik veateade sealt eest ära. Üks onu jõllitas siis kümme minutit mu telefoni ja vajutas aegajalt nuppe. Juttu ei vestelnud, mingi imelik loll, ei tea isegi, millal akusatiivi kasutada, rääkimata sellest, et oskaks andmeid varundada. Ja siis ulatas mulle ilma veateateta telefoni tagasi. Fotod ja videod olid mul eraldi kaardi peal, need popsasid kõik välja, aga selgus, et kummagi SIM kaardi peal ei ole ühtegi numbrit (ja ma võin vanduda, et Eesti-SIM oli enne paksult numbreid täis, sest too on mul telefonist telefoni käinud ja alati numbrid kaasa võtnud). Nüüd on selline tunne nagu oleks uus telefon, aga mitte kellelegi helistada ei saa, et hüüda: „Hoi, mul on uus telefon!“ Nii et vähemalt teil veab, kallid lugejad! Ja kui te arvate, et ma teiega ühendust tahaks saada, siis peate mulle ise helistama.
Pärast lugesin oma nutitelefonis uudiseid ja sattusin sobivalt artiklile, mis väitis, et elektroonikatootjad sätivad meelega nii, et kuskil 12-24 kuu jooksul seade justkui enam päris hästi ei toimiks, aga garantii alla asi nagu ka ei käiks (n-ö planeeritud kulumine). Sest neil on ju uus mudel juba turul! Ja et Euroopa Parlament rääkivat sellest ja ütlevat, et tahab tootjatele tuti-tuti teha ja sundida neid toodetele pikemat eluaega võimaldama. Noh, et need veateated nii 25 kuu pärast üles hakkaks hüppama. Sest ka elektroonikatootjad peavad ju raha liigutama ja see meil veel puuduks, et elektroonikatööstust koondamislaine tabaks. Kus sa neid maksumaksjaid võtad, kes neid koondatuid kõik üleval peavad! (Lisainfo: Minu nutitelefon on 16 kuud vana.)
Ja et päev ikka kenasti lõpeks, valas lugupeetud poeg mu küünelakieemaldaja (mille ta ise mööda pesumasinat üles ronides kõrgemalt riiulilt ära tõi) meie laminaatpõrandale tühjaks.
Kõige hullem uudis on aga kahtlemata see, et talv tuleb. Juba jälle.
PS Homme on kontrolltöö. Vaja teada, et akusatiivi kasutatakse söömise, joomise ja meeldimise puhul. Ehk siis “mina söön seda, mina joon seda ja minule meeldib SEDA!” Minule ei meeldi seda mitte.

Oktoober 8 ehk upsakas

Kui ma kunagi Paaniliselt Õnneliku juures käima hakkasin, siis kohtasin igasuguseid ime inimesi, kellest siingi põgusalt kirjutanud olen. Üks neist oli malailane, kes tundus täitsa tiptop, aga hoidis pikka vahet. Jooksin talle siis üks kord sisse, et mis ja nii ja et kas ma haisen või kuidas. Ta ütles, et ah, ta lihtsalt ei viitsi enam, et ta kohtab PÕ juures kogu aeg igast tiptop tüüpe ja siis need tiptop tüübid lähevad jälle ära ja tagasi ja minema ja üldsegi. Ma siis hüüdsin, et ahoi, tead, ma ei lähe, baleriini ema ausõna. Noh, siis saime Upsakaga sõpradeks. Ja siis läks tema ära. Tänks, Fedja.
Aga ma ei lasknud end morjendada ja ei lasknud kellelgi enne veretilka ära anda, kui tere ütlesin. Sellisel puhul aga võib ikka juhtuda, et vahel ilmub areenile mõni tiptop tüüp ja siis ta läheb ära.
Sel suvel läksid nii tiptop tüübid (ja ütlen ausalt, eriliselt nutan taga Teist Eestlast, sest noh… ikkagi lemmiktoit ja nii), et vandusin, et hakkan upsakaks. Vaatan, et on tiptop tüüp, aga ei viitsi enam.
Kui keeletunnis käima hakkasin, siis muidugi selgus, et ongi siin tiptop tüüpe. Ja lisaks on selgunud, et siin linnas on veel galeriisid ja muuseume, kuhu ma (jälle) minna tahan. Aga kui ma kahe ühendamise peale mõtlen, siis… siis tahaks pikka vahet pidada.
Ja ikkagi on kuidagi kurb upsakas olla.