September 1 ehk kasvata nagu kutsikat

Lapse füüsiline karistamine tähendavat, et vanem on suutmatu last inimlikemate meetoditega kasvatama.
Tunnistan ausalt (ja avalikult) üles, et andsin pojale laksu. Pahaselt ja hooga.
Poeg sealjuures ei olnud justkui isegi pahandust teinud. Mitte, et pahanduse tegemine laksu õigustanud oleks. Kui pahandus on kiusu pärast tehtud lollus, mitte ohtlikku olukorda jäämine. Viimase peale kiilus mul nii kinni, et ükski inimlikum kasvatusmeetod ei tundnud piisav.
Aga kerime tagasi – mis siis ikkagi täpselt juhtus?
„Mis juhtus, mis juhtus. Järve näed? Sealt kõik alguse sai…“ nagu klassikud on öeldud. (Loe: Kreisiraadio)
Ei, tegelikult ei olnud järvel asjaga midagi pistmist. Oli aga autoteel.
Ja faktil, et meie noormehe arvates tähendab sõna stopp, et tuleb jätkata, ja et kui seda sõna pool-hüsteeriliselt tema pihta karjutakse, tuleb pool-hüsteeriliselt kõkutama pista ja edasi tormata. Autoteele, auto ette.
Muidugi ludis pool-hüsteeriline kisendav lapsevanem nagu pudrukuul kah autoteele, auto ette, krabas sealt peatumata oma kõkutava pambu ja maandus tee teisel serval… ja siis kiiluski kinni.
Laks! ‘
„Saa juba aru, et stopp tähendab stopp!“
Mitte mingit ohutunnet!
Kui ma poisile mitte otsa sõita tahtnud autojuhile olin kinnitanud, et kõik korras on, teda tänanud olin ja öelnud, et sõitku rahulikult edasi, tagant tuleb juba terve posu teisi autosid, mis ta mökitab keset teed, ja ootasin kannatlikult nüüd kriiskava, mitte kõkutava poisiga, et tagasi üle tee saaksin, jõudsin umbes seitsesada mõtet mõelda. Et no küll ikka vedas, et autojuht märkas ja et ta auto peatada jõudis ja et temal teine auto kohe sabas ei olnud, keda ootamatu peatumine ehmatanud oleks, ja küll mul on ikka arumõistmatult ohutundetu poiss ja miks ma ometi ise laste ja tee vahel ei olnud ja miks ma varem jooksma ei hakanud ja miks ma ikka veel ei ole suutnud poisile selgeks teha, et on mõned sellised kohad, kuhu ei joosta, isegi ei kõnnita.
Muidugi oleme sada korda rääkinud sellest, et autotee on autodele ja ainult koos läheme üle ja oleme temaga pahandanud ja tema peale karjunudki, kui ta ikka on üritanud teele minna, aga ei… hahaha-mamma-karjus-stopp!
Nii õnnetu oli olla, et viha tuli peale.
Ja laks ei olevat lahendus.
Pärast istusime tee ääres murul ja seletasin rahulikult, mis juhtus ja mis valesti läks ja mis oleks võinud väga valesti minna. RSS kuulas rahulikult, noogutas ja ütles „jaa.“
Vestluse lõpueksam läks suurepäraselt:
“RSS, kas sa saad aru, et auto tee peale ei tohi joosta?” – “Jaa.”
“Kas RSS tohib auto tee peale minna?” – “Ei.”
Ja ikka oli mul tunne, et ta ei saanud aru, ja tekkis kuri tahtmine poeg järgmised kuusteist aastat traksidega kärusse kinni tõmmata, kui liikvel oleme. Seda enam, et asi tundub iga päevaga hullemaks minevat. See hulljulguse ja ohutundetuse asi, ma mõtlen.
Kui RSS käputama õppis, siis oskas ta nii trepist üles kui alla käputada. Pärast käima õppimist oli tema eelistatuim viis trepist alla tulemiseks seista trepimademele ja hüüda: „Mamma, alla! Mamma, alla!“ Mille peale saabus muidugi usaldusväärne mamma-takso ja tassis RSSi trepist alla. Nüüd, mõned päevad tagasi olin koos noorehärraga üleval ja üritasin teda sülle võtta, et alla minna, kui tehti mulle üsna konkreetselt selgeks, et ma peast põrund olen. „RSS ise!“ Ja tuligi ise trepist alla. Ainult et – õiget pidi (st mitte pepu-ees nagu väikelapsed peaks tulema, vaid… noh ÕIGET pidi). Mina muidugi vaatasin seda õiget pidi tuierdamist seal trepi peal ja üritasin mitte liiga lähedalt turvata. Muidu ärritub veel teine ja ei keskendu enam sellele, kuhu astuda tuleb.
Nii juhtub, kui esimene laps on nii arg ja õrn, ei karasta vanemat selliseks hulljulguriks.
DSC_1957 - Copy
DSC_1968 - Copy

PS Kui kellelgi on häid nõuandeid „inimlikemate kasvatusmeetodite“ osas selleks puhkus, kui RSS järgmine kord teele peaks jooksma, siis olen üks suur kõrv/silm!

PPS Tegelt rääkisin seal tee ääres murul ka suure õega. RSS jooksis nimelt teele seepärast, et suur õde teda taga ajas ja RSS tema eest ära tahtis joosta. Sellised mängud ei kõlba tee lähedusse. Õde ütles, et ta olevat tahtnud venda kinni püüda, et too teele ei saaks joosta, aga lubas, et nii enam ei tee. „Mina ju tahan, et meil oleks meie RSS.“ Neljane ikka juba kuuleb mõistuse häält. Iseasi, kas tal see hääl järgmine kord tee läheduses ka peas kõlab.
DSC_1958 - Copy

Advertisements

August 6 ehk miks jälle miks!?

Ma ei mäleta millal täpselt, aga millalgi ammu oli BBl üks pikem miks-periood. Kõige kohta oli võimalik küsida ja veel. Ma ei tea ka, millal või kuidas see ära lõppes, aga vahepeal oli päris kena “vaikne”.
Võite isegi arvata, mis nüüd juhtus! Nagu välk selgest taevast. Üleeile õhtul juba voodis pikali hakkas äkki pihta: „Miks me magama peame, mamma?“ – „Bla-bla.“ – „Aga miks?“ – „Bla-bla.“ – „Miks?“ – „Bla-bla.“ – „Aga miks?“  – „Bla-bla.“ – „Miks?“ – „Bla-bla.“ – „Aga miks?“ – „Bla-bla.“ – „Miks?“ – „Bla-bla.“ – „Aga miks?“ – „Bla-bla.“ – „Miks?“ – „Bla-bla.“ – „Aga miks?“ – „Bla-bla.“ – „Miks?“ – „Bla-bla.“ – „Aga miks?“ – „Bla-bla.“ – „Miks?“ – „Bla-bla.“ – „Aga miks?“ – „Bla-bla.“ – „Miks?“ – „Bla-bla.“ – „Aga miks?“ – „Bla-bla.“ – „Miks?“ – „Bla-bla.“ – „Aga miks?“ – „Bla-bla.“ – „Miks?“ – „Bla-bla.“ – „Aga miks?“ – „Bla-bla.“ – „Miks?“ – „Bla-bla.“ – „Aga miks?“
Tegelikult ma muidugi ütlesin midagi muud, aga sama hästi oleksin ka võinud bla-bla öelda, sest minu selgitustel ei olnud mitte mingit mõju. Ikka oli vaja edasi küsida.
Täna hommikul, kui Härra lapsed võttis ja Oma-opa juurde sõitis, tundsin kergendust, et saan terve päeva veeta ilma, et ma mõnele miks-küsimusele vastama peaks. Eilsest lastega-üksi-kodus-laupäevast oli vaimne väsimus veel üsna võimas.
Nüüd istub üks daam mul siin teki sisse mässitult diivanil ja küsib: „Mamma, miks koeral saba on?“, „Mamma, miks sidrun hapu on?“, „Mamma, miks õues pime on?“, „Mamma, miks vanad inimesed haiged on?“
„Bla-bla.“ – „Aga miks?“ – „Bla-bla.“ – „Miks?“ – „Bla-bla.“ – „Aga miks?“  – „Bla-bla.“ – „Miks?“ – „Bla-bla.“ – „Aga miks?“ – „Bla-bla.“ – „Miks?“ – „Bla-bla.“ – „Aga miks?“ – „Bla-bla.“ – „Miks?“ – „Bla-bla.“ – „Aga miks?“ – „Bla-bla.“ – „Miks?“ – „Bla-bla.“ – „Aga miks?“ – „Bla-bla.“ – „Miks?“ – „Bla-bla.“ – „Aga miks?“ – „Bla-bla.“ – „Miks?“ – „Bla-bla.“ – „Aga miks?“ – „Bla-bla.“ – „Miks?“ – „Bla-bla.“ – „Aga miks?“ – „Bla-bla.“ – „Miks?“ – „Bla-bla.“ – „Aga miks?“ – „Bla-bla.“ – „Miks?“ – „Bla-bla.“ – „Aga miks?“
RSS samal ajal tõuseb diivani käsipuule püsti ja hüppab sealt pea ees diivanile kõhuli ja hüüab ise: „Olen sportlane!“

August 5 ehk reede. Freitag

Elu jätkub üsna harjumuspärases rööpas. Kuigi Härra ei oska endaga suurt midagi peale hakata ja otsib augutäitetegevusi. Täna küsis: „Kuule, kas sind hirmõudsasti segab, kui ma tolmuimejaga kõik põrandad üle käin praegu ja need diivanialused ka, sest kui ma eile aja viiteks kätekõverdusi tegin, siis ma märkasin, et seal on, millele säru teha… ja, et kas ma sulle lõunaks keedan makarone või toon kebabi?“ Tohoh! „Ja üldsegi, see üks minu sõber, keda sa kunagi näinud ei ole, see kutsus mind täna õhtuks maailma lõppu ühele jalgpalliturniirile, kas ma tohin minna ja ülehomme jälle koju tulla.“ Ahsoo!
Mina samal ajal jätsin oma tööfailid ootele ja kõmpisin õue ettekäändel, et mul on vaja šampooni osta (tegelt oli õues nii hirmus ilus ilm, et hädasti oli vaja ettekäänet õues olla, enne kui paratamatult jälle see jõletis tuleb… mis ta nimi nüüd ongi… ahjaa – talv!) ja tulin lõunaks koju makarone sööma. Ja pärast läksin lehvitasin jalgpallurile head aega ja võtsin meie lapsed endaga loomaaeda kaasa.
Tahtsin nimelt näha, kuidas elevantidel maja ehitamine läheb. Nad kevadel kolisid välja, et lasta oma kodu renoveerida ja kuigi asi nägi täna veel üsna ehitusjärgus välja, olid nad kõik kolm kodus hoovis. Nende koduhoovi teises otsas oli eraldi puuri sätitud üks pesuehtne kopp ehk ekskavaator (siinkandis: der Bagger) ja meie väike noormees ei oleks võinud selle „looma“ nägemise üle rõõmsam olla. „Mamma, Bagger! Kukal*, Bagger!“ – „See on eesti keeles kopp, RSS.“ – „Kopp, Bagger!
Vend õpib praegu sõnu just niiviisi paaris. Eile istus õe kõrval diivanil, lappasid koos raamatut ja õde seletas kõva häälega: „Vaata, RSS, see on jänes, jänes on Hase.“ – „Jänes, Hase.“ – „See on lill.“ – „Lill.“ – „Blume.“ – „Lill. Blume.“ Tegelikult ta lihtsalt korrutab kõik järgi, mis talle öeldakse, isegi kui mõnevõrra segasema hääldusega.
r5r4r3r2
Loomaaias on meil ka üks seltskond lambaid, kes end meelsasti silitada laseb. Muidugi tahtsid lapsed sinna ka minna, kuigi minu meelest ei ole loomi üldse vaja puudutada. Aga las lapsed siis puudutavad, kui see neile rõõmu valmistab. BB silitas ühte kesktüsedat lambaprouat ja teatas: „Vaata, mamma, see on täitsa paks lammas, ta vist sõi palju kurki**.“ Ma siis meenutasin talle elu asju ja ta oli väga rõõmus teadmise üle, et ta saab läbi kõhunaha lambabeebile ka pai teha. RSS samal ajal seisis kahe lamba vahel ja silitas kummagi käega ühte lammast, toetades pea kord ühe lamba seljale ja siis teise lamba seljale… katsetas vist, kummast parema padja saaks. Siis aga otsustas üks kolmas lammas kuskil eemal midagi kommenteerida („Mää!“) ja noormees lendas nagu tuulispask sealt lammaste vahelt minu juurde, pigistas mind kõvasti reitest ja ei julgenud maa pealegi astuda – kindlam end mamma valgetele tennistele sättida oma lambakakaste sandaalidega. Tasus minna sinna lambaid silitama, peaks ütlema.r1
Kasu oli mitmekordne, kui kümme enne üheksat BB ise riideid hakkas seljast võtma ja teatas: „Mamma, suur on juba niimoodi! Kohe on tuduaeg! Sa pead RSSl juba hambad ära pesema!“ (Olen BBle nimelt õpetanud, kuidas kell välja peab nägema, kui on üheksa ja kell üheksa peavad kõik lapsed voodis olema. Deus ex machina! Töötab nagu kellavärk, peaks ütlema.) ja kümme minutit hiljem kolm paari pestud hambaid magama jäid. Ilma igasuguse tramburaita.
RSS küll paar tundi hiljem ajas mind üles, sest haaras must kergelt viriseva unesegase sõnumiga „Määhähääh!“ kinni ja pigistas mu ärkvele. Ei tea, kas tulid lambad meelde… Lambad. Schafe.

*Kui RSS ütleb „kukal“, siis ta mõtleb „Guck mal!“ ehk „vaata“, mitte ei viita pea tagaosale ja kaelapealsele.
**BB oli eelnevalt jalutamise käigus ühe kurgi ära krõbistanud ja äärmiselt uhkelt teatanud, et kui ta palju kurki sööb, siis ta kasvab palju suuremaks, kui mina. Ma ei hakanud vastu vaidlema.

Nelja-aastase arusaam ajast:
BB käib hommikul vetsus ja minu küsimuse peale, kas ta tahab veel pikali minna või üles tulla, teatab: „Mina olen väsinud. Ma pean kümme minutit veel voodis olema.“
Vaevu minut hiljem uuesti elutoas, BB: „Ongi juba kümme. Mina juba zehles.“
Mina: „Lugesid kümneni?“
BB: „Jah.“

August 4 ehk kaks vana

Täna juba üks teine oluline päev (palju õnne meile kõigile!), aga ma ei ole veel kroonikasse kirjutanud, et meil väikevennast vahepeal kaks-vana-vend sai.
Venitas end selleks päevaks sünnipikkusest 37 cm pikemaks ehk oli 87 cm pikk (5 cm pikem kui BB samas vanuses). Kaalus RSS oma teisel sünnipäeval ligi 13 kilo (BB oli samas vanuses umbes 10).
Muidugi võrdlesin poega ka statistilise keskmisega: keskmisel saksa poisslapsel on kahe aastasel sünnipäeval pikkust 87 cm ja kilosid umbes 12. Noh, lahja see meie väikevend just välja ei näe jah. Põski üksnes on poole kilo kanti, ma silma järgi pakun.
Muidugi käisime arsti juures ka oma ponksi poissi näitamas, siin maal on nii kombeks. (Või noh, mis kombeks: kes ei käi, saab sotsiaalameti kaela!) Kiideti heaks. Leiti, et on käeliselt tubli ja omaealise poisi kohta väga viisakas. Võib edasigi sellist poissi pidada.
Teise eluaasta muu võrdlev statistiline kommentaar:
Kõndima hakkas vend varem, kui õde (mõlemad alustasid oktoobris: BB kui oli 16 ja pool kuud, RSS kui oli 14 kuud vana). Kui BB oli teisel sünnipäeval üsnagi mugavalt mobiilne, aga teda jooksmas vaadates pidi vahel silma kinni pigistama, sest see nägi nii kohmakas välja, et vahel tundus, et nüüd kohe-kohe tingimata kukub, siis RSSi puhul on parem kogu aeg silmad kinni hoida: noormees läheb oma jooksurattaga igasse kurvi sellise enesekindlusega sisse, et trikiratturist onugi kiidab ja noogutab. Ja RSS sealjuures ei kuku. Või kui kukubki, siis pühib püksipõlved puhtaks ja läheb uuele katsele. Okei, juhtub ka õnnetusi. Aga tõsi ta on, et kui RSS käe ära kõrvetab, siis ta ütleb „autš“ ja mängib edasi (kui keegi BBd kriimustab, siis ta nutab halastamatult, kuni plaastri peale saab või elu edasi läheb).
Rääkimisoskus on RSSil ka kuidagi hüppeliselt arenenud, kuigi päris sorav see värk ei veel ei ole. Peamiselt toimub suhtlus papagoi-meetodil: kõik maailma asjad on võimalik järgi öelda. Isegi errid ja õõd. Kasvatajad lasteaias kiidavad RSSi hääldust. Ütlevad, et oma vanuse poisi kohta äärmiselt selge ja arusaadav ja et saab aru, kui valesti ütleb ja siis proovib uuesti ja veel selgemalt. Kuigi iseenda nimeks ütleb ikka enamasti veel „Rahmud“.
Aga iseseisvat juttu tahaks ma juba kangesti rohkem kuulda. Praegu oleme ikka veel faasis: „RSS, kas sul on kaks püksis?“ – „Kaka püksis.“ – „On või ei ole?“ – „On või ei ole?“ – „No see ei ole abiks, kas sa tegid kaka?“ – „Tegid kaka?“
Samas, neid iseseisvaid avaldusi ilmub iga päevaga juurde, nii et eks ma pean lihtsalt kannatlik olema. Eks selle potitrenni pärast sügelengi kõige rohkem, muidu võiks ta vabalt veel kuid papagoitada. Räägib RSS mõlemas keeles (pluss mingis ainult talle arusaadavas keeles). Suureks rõõmuks oleme täheldanud ka tõlkevõimet.
Papa: „RSS, hier ist deine Zahnbürste!“
RSS: „Zahnbürste!“
Papa: „Gib es der Mama!“
RSS: „Mamma, hambahari!“
Rõõmustab ka, et viisakas vend ütleb väga korralikult ja iseseisvalt sellele tulles palun ja aitäh. Kogemus näitab, et see läheb üks hetk üle.
Nagu juba hiljuti mainitud, absoluutne lemmiktegevus on Lotte vaatamine. Ärkab hommikul üles (või öösel, nagu eile juhtus) ja ütleb: „Mamma, Lotte! Palun Lotte vaadata!“ Lappab meelsasti raamatuid ja kui mänguauto näppu satub, lähevad huuled automaatselt torru ja hakkavad põrisema. Poisslapserefleks, öeldakse.
DSC_1882 - Copy
Ahsoo, hammustada meeldib noormehele endiselt, seda tehakse nii naljaga, kui siis, kui midagi ärritab ja öelda ei oska, et ärritab. Õnneks tuleb viimast üsna harva ette. RSS on endiselt selline rahumeelne ja kannatlik kuju. Ja rõõmus kah.
DSC_1858

August 3 ehk märg rätik

Jälle on jube hea vabandus, miks ma levist väljas olen olnud – me olime levist väljas. Sõna otseses mõttes. Me leidsime Saksamaalt ühe sellise nurgataguse, kus Internet oli nii aeglane, et GPS tõstis ka käed üles ja ütles: „Sorry, vana, mul pole aimugi, kus sa oled!“
Tegemist oli järjekordse legendaarse meie pere puhkusereisiga.
Härra oli millalgi nimelt teatanud, et muideks, me läheme kuskile Berliini lähedale bungalosse mingite sõpradega mingil ajal augustis, nii et ära midagi muud selleks ajaks plaani pane. Ahsoo? Jõudis august lähemale, plaan palju täpsemaks ei saanud. Enne Püha Eksamit ei tohtinud selliste teemadega tülitada. Ja mida mul üldse veel teada vaja on, ta ütles juba ju kuidas asjad on: millalgi läheme kuhugi ja seal on midagi ja siis noh… mis ma tülitan teda sellise asjaga üldse. No ma siis ei tülitanud. Aga ega väga innukalt reisi ka ei oodanud.
Pärast Püha Eksamit* selgus, et „mingi aeg augustis“ oli kohe, päev pärast eksamit. Mismoodi mul ei olegi juba asjad kokku pakitud ja kuidas ma ei teadnud, et bungalosse tulevad voodilinad ja rätikud ja ujumisriided ka kaasa pakkida ja ärgu ma muretsegu, ta siis võtab voodilinad ja rätikud ise. Ja üldsegi, kas ma need asjad juba kõik pakkisin kaasa, millest ma kogu seltskonnale laupäevase õhtusöögi valmistaks… mismõttes ma ei tea, mitu inimest „kogu seltskond“ on? Ahjaa, ja kas ma aadressi vaatasin juba välja, et ta teaks, kuhu sõita?
Noh, lõpuks, kui me olime aru saanud, et see „Berliini lähedal, kaks tundi autos, pole probleemi“ on tegelikult Berliinist kaks tundi põhja poole, ehk et neli ja pool tundi autos, need neli ja pool tundi läbi ka sõitnud (lõbustades kõik see aeg kahte kodanikku, kes arvasid, et kolmveerand tundi päevaund kahe peale kokku on täiesti adekvaatne üheks raskeks reisipäevaks), jõudsime sellesse Saksamaa nurgatagusesse kohale, kus ei olnud levi, aga oli… niiske.
Meie kaks („Kaks? Kaks!!!??? Sa võtsid meile NELJALE terveks nädalavahetuseks kaasa KAKS käterätikut! Aga ujumisrätikud? Aga vannilinad? Aga… ERROR.“) käterätikut ligunesid läbi esimese „pistame korraks varbad järve“ katse järel ja kolme päeva jooksul kuivaks ei saanudki. Ei aidanud see, et esimese päeva ööl hakkas vihma sadama ja vahelduva eduga oli reisi lõpuni kas padukas, „oota-ära-veel-mine-just-hakkas-sadama“, „oota-ikka-sajab“, sadu, seenevihm, uduvihm, sajaprotsendine õhuniiskus või „mis-ei-sajagi-või-aa-vabandust-nüüd-hakkas“. Ühesõnaga – märg oli. Nii õues, kui selles va bungalos. Teise päeva õhtuks oli mul asjast nii kõrgini, et tegin väga diplomaatilise ettepaneku lahkuda laupäeva öösel, kui lapsed ööunne hakkavad jääma, mitte pühapäeva hommikul värskelt puhanud lastega, nagu esialgselt plaanis oli olnud.
Nüüd on hea meel, et puhkused selleks korraks puhatud ja võib jälle tööd tegema hakata. Esimese tööna võtsin ette laste riietehunnikute läbi lappamise. Härra tõi nimelt poest lastele uue kummuti ja ehitas selle juba üles kah. Nüüd täitsin kõik sahtlid riietega ja ikka on kaks kastitäit, mis on vaja keldrisse või kunkusse viia. Järgmiseks tuleks kunku ära kraamida. Ei tea, kas peaks Härra selle töö peale ässitama. Ta nüüd nukrutseb siin iga päev, et ei olegi eksamit, milleks tuupida.

*Läbimise kohta info puudub. Kirjalik eksam oli. Ootame põnevusega „mingit aega septembris“, mil tulemus selgub.

August 2 ehk häälepaelad lukku!

Ma ei mäleta, kas ma olen teile kurtnud juba, aga meil on siin üks üliarg. Ma küll katsun, mis ma suudan, teda mitte tembeldada… eriti mitte tema enda kuuldes, aga teatud situatsioonides lööb BB nii verest välja, et kahju vaadata.
Eile oli BB lasteaiarühma pidu tähistamaks seda, et üks ports rühma lapsi läks eelkooli ja üks ports uusi tuli asemele. Saadeti vanad ära ja tervitati uusi, kõik olid kohal. Ja kõigi emmed-issid, mõned vanavanemad ka sekka. Rühma lapsed esinesid kõik koos kolme lauluga, paar poissi tegid mustkunsti (mis täielikult untsu läksid ja mille peale emmed-issid viisakalt naerda rähmasid), üks poiss kelkis liitmis-lahutamisoskusega ja lõpuks pidas kogu rühm maha ühe väikese näitemängu.
BB alustas kena kava esimese laulutakti kõlades: häälepaelad lukku ja pisarakanalid lahti. Teised lapsed lehvitasid emmedele-issidele ja laulsid kõvasti ja valesti kaasa, naeratused näol, üks daam seisis nende kõigi keskel ja katsus nii vaikselt nutta kui võimalik, et ometi keegi tähele ei paneks, et tema ka seal seisab. Mina istusin pingil ja üritasin mitte nutust nägu teha ja mind põrnitsevale nutjale naeratada. Kui näitemängu rollide jaoks maske ja kostüüme jagati, pani kasvataja esmalt ka BBle päkapikumütsi pähe, aga leidis siis, et vast on ikka parem noore daami piin lõpetada: võttis mütsi ära ja ütles BBle, et ta võib mamma sülle joosta. Jooksma nutja muidugi ei hakanud, loivas aeglaselt üle esinemisplatsi ja tõenäoliselt tegeles oma miniajus enda nähtamatuks muutmisega.
Riikliku kava järgi peaks BB järgmise aasta augustis (äsja viieseks saanuna) eelkoolirühma minema. Eelkoolirühma minemine tähendab aga automaatselt seda, et aasta hiljem (äsja kuueseks saanuna) tuleb kooli minna. Eelkoolirühma kauem tiksuma jääda ei saa. Lasteaeda aga küll. Noh, kui kogu sellega kaasnev bürokraatia õigel ajal lahendatud saab.
Bürokraatia algas nimelt juba paar kuud tagasi, kui ilmusid vaatlejad, kes pidid hindama lapse valmisolekut aasta pärast eelkooli minna. BB, ei üllata vist kedagi, vaatlejatega koostööd ei teinud: kõik mitteverbaalsed ülesanded lahendas, aga „kõnevõime“ lahtrisse tõmmati pikk jutt: ei ole teada.
Kui selline tüdruk sunnitakse läbi süsteemi riikliku kava järgi, siis seisab ta üks päev vene keele tunnis tahvli ees, silmad punased, üritab mitte nutta ja ei ole nõus oma häälepaeltele andma korraldust tuua kuuldavale „koška“ või „sabaaka“. Lihtsalt seisab seal, kuni õpetaja kannatus katkeb, sest tüdruku kannatus on katkematu.
Sellised geenid olen tütrele edasi andnud. Doh!
Nüüd on aga minu asi neid geene kuidagi paremasse keskkonda sokutada, et nad ala-areneda saaks ja teised, julgemad, võimutseda.
BB vastutav kasvataja trambib, et me peame ilmtingimata hoolitsema selle eest, et BB tuleval aastal veel eelkooli ei läheks. „Ta on selleks võimeline: ta on intelligentne, saab asjadest aru, tal on adekvaatne enesehinnang, äärmiselt hea kõnega (kahes keeles), tal on tohutu püsivus ja kannatlikkus, erakordselt hea keskendumisvõime. Aga see läheb kõik raisku, kui ta sotsiaalsesse krampi tõmbub. Talle tuleb aega anda, et ta end kindlamalt hakkaks tundma ja jalad maha saaks.“
Mina ei ole kindel, et aeg üksi asja lahendab. Aga ilma ajata kah kahtlemata ei saa, nii et tormame esimesel võimalusel perearsti juurde nõudmaks seda paberit, mis tunnistab, et BB ei ole aasta pärast eelkoolivalmis. (Perearsti juures oli ka hiljuti tervisekontroll, kus BB samuti keeldus sõnagi ütlemast. Kusjuures muuhulgas taheti nimelt kontrollida tema kõnevõimet.)
Üks konks on kogu selle kupatuse juures veel. Lasteaias käinud vaatlejad saatsid meile kirja kurja soovitusega pöörduda perekonnanõustaja poole. Mina kahvatasin sellest esmalt ära, BB kasvataja ütles, et ei maksa muretseda: „Neid soovitusi ei maksa tõsiselt võtta. Traumeerite sellega ainult iseennast. BBl pole viga midagi ja teie kasvatusmeetoditel ka mitte. Ta lihtsalt on seda tüüpi laps. See nõustaja juures käimine on ainult teile ärritav ja muud kasu polegi midagi. Ka lapsele võib mulje jääda, et tal midagi viga on. Seda ei ole vaja. Ärge minge.“
Ja me ei läinud. Nüüd aga mõtlen… äkki see perenõustaja oskaks nõu anda, kuidas sellise äärmise argusega tegeleda. Mida saaks teha, et see tasapisi üle hakkaks minema?
Teiselt poolt on muidugi argument, et argus ei ole tingimata halb omadus. Tal on väga tugev kaitsev funktsioon ja mõned inimesed peavadki nimelt arad olema. Introvertsus ei ole haigus ja introvertidel tuleb ka lasta olla, just nii nagu nad on. Aga näed, ühiskond ei soosi selliseid, kooli selliseid ei taheta… nii et parem oleks kohanduda. Kas on kuidagi võimalik aidata ühel väiksel aral niimoodi edasi arg olla, et ta selle pärast ei kannata?
Mulle tundub, et ma pean esmalt hoopis raamatukokku minema. Kui psühholoogi juurde minna ei taha, siis tuleb ise psühholoogiks hakata.

DSC_1727.JPG
See väike lollitaja ja arg? Millest te räägite!

August 1 ehk tagasi lasteaias

Ei olnud süümepiinu, kui täna oma miniinimesed jälle lasteaeda viisin. Puhkus oli kena kaks nädalat (statistikutele: tegelikult lausa 17 päeva, mitte 14), oli enne puhkust pikki nädalavahetusi ja tuleb varsti veel. Nii et kuigi Eestis elavad lapsed saavad vähemalt neli nädalat jutti lasteaiast eemal olla ja igal pool kaagutatakse sellest, et lasteaias käimine on lapse töö ja lapsevanema asi on jälgida, et laps vähemalt hästi palju puhata saaks tööl käimise vahele, siis päris rongaemana end kah ei tunne.
Viimaste päevade mammaga-üksi-kodus puhkus ei olnud niikuinii mingi puhkus. Lihtsalt olemine. BB keeldus päevaund magamast ja oli seepärast õhtuti harjumatult viril, RSS küsis igal igavamal hetkel nõudlikult Lottet vaadata.* Lasteaias on nii lõunane lebamine kui telekavaba elu.
Lohutan end ka sellega, et mõlemale on kahtlemata vaja ka seda rutiini ja kindlust, mida lasteaed pakub kindlamalt kui puhkus.  Puhkusel ei tea kunagi, kas täna minnakse Opa juurde või loomaaeda või lubatakse terve päev Lottet vaadata. Lasteaias on päevakava.
Ja mul on hea meel, et siinsed lasteaiad (vähemalt meie oma) aasta ringi lahti on. Küll soovitatakse lapsevanematele lapsele puhkust anda, aga sundolukorda ei panda. Ja selle üle on tõesti hea meel. Nii saime ise valida, millal puhkus aset leiab ja kui pikalt täpselt. Vaadates, kuidas Eestis lapsevanemad suvel ahastavad, sest ei saa oma töö-puhkust lapse lasteaia-puhkusega ühildada ja vanavanemad käivad ju ka tööl, mitte ei rohi maal maasikapeenraid, siis.. oeh… kahju hakkab teist seal… Kuidas te seda küll teete? Lasteaialapsi ju üksi koju ei jäta! BB jätsin üks päev pooleks tunniks üksi koju (Tere, mina olen Rongaema!), et minna väikevenda tuttu jalutama. Kui tagasi jõudsin, leidsin daami koridorist, silmad punaseks nutetud. Seda hoolimata sellest, et ma olin enne küsinud, kas ta on nõus üksi koju jääma ja kas ta saab aru, kus ma olen ja miks ja et ma tagasi tulen. Nuttis ta küll vist rohkem selle pärast, et see multikas, mida ma ta vaatama olin jätnud, oli läbi saanud ja hakkas mingi jama, mida ta vaadata ei tahtnud, aga igal juhul olime mõlemad traumeeritud. Järgmine päev pidi daam kaasa jalutama ja venna tuttu kärutamine võttis kordades kauem aega.
Nüüd tahaksin aga lastele mõlemale eraldi puhkuse ka teha. Väikevenna puhkuse tahaks ajastada potitrenniks sobivale ajale. Hakkab ju mees kaheseks saama, aeg mähkmetest välja tulla. Ka on ta piisavalt sorava jutuga juba, et ta teoreetiliselt võiks osata mulle märku anda, et ta potile tahab. Öömähkmed on aga veel märjad… Samuti ei ole ma kunagi päris veendunud, kui palju ta minust tegelikult aru saab. Suhtlemine käib peamiselt papakoi-meetodil: “Kas sa pissile tahad?” – “Pissile tahad.” – “???”
Suure õe tahaks aga hoopis Eestisse keelelaagrisse tuua. Kuidas plaan välja kukub (ja millal), see selgub asjade käigus. Esialgu ootame ära härra viimastest viimase eksami ja siis käime kõik koos Brandenburgis minipuhkusel.
DSC_1742

*Noormehe Lotte-armastus on kõige tugevam, mis ma näinud olen. Üritasime BBga promoda, et äkki vaataks vahelduseks Mõmmi aabitsat või Bullerby lapsi või mesilast Majat, aga ei, noorehärra trambib vastu: „Ei, Lotte vaadata! Palun Lotte!“