Aprill 4 ehk kus mu mersu on?

Nii, palun mulle kiirabi kutsuda. Ja mida kohem, seda parem.
Täna teel keeletundi parkivast autost möödudes kõndisid mu jalad minult luba küsimata äkitselt 10 sammu tagasi, et mu silmad saaks ühte parkivat autot uuesti vaadata. Rõhutame sõnu: tagasi ja autot. Kuidas palun?
Auto oli selline vaata-vaata-mind-punane, aga ma ei vaadanud selle pärast, et värv karjus. Ei.
Ma vaatasin sest: „Oo, neljasilindriline AMG turbomootor. Ei tea, kas tal teemantvõre ja must märk ka ees on… Aa, ei, hmm… ei ole mustast seeriast. A-klass on. Aga AMG paneb ju A-klassile ka teemantvõresid, oleks ilusam… Aga noh, kapott on ka sile, ei ole neid ilusaid põnkse peal nagu E- ja C-klassil. Nõrk. Või noh, 4-silindrilise kohta tõenäoliselt kõva, sest hobujõude on tal raudselt üle 300 ja sajale kiirendab umbes nelja sekundiga*. Kui ta vaid nii kole vaata-vaata-mind-punane ei oleks…“
Milliseid tablette peab võtma, et mersu-pedendust välja ravida? Mul ei ole ju juhilubegi! Ei ole ega tule, tänan küsimast.

PS Minu ainuke vabandus on see, et ma veetsin aasta esimesed kolm kuud tööalaselt autolainel. Ehk läheb tablettideta üle.

*Küsisin otsingumootori käest järgi ja tegemist oli Mercedes-AMG A45-ga, mis tähendab, et hobujõude on lausa 381 ja sajale kiirendab 4,2 sekundiga.

Advertisements

Aprill 3 ehk rauda ja -B-grupi vitamiine

Jalutasin üks õhtu üksinda ja kiirustamata mööda toidupoodi ja hirmsasti häiris, et suunurk katki oli. Sobrasin oma mälulünkade vahel ja üritasin meenutada, kas ma olen kunagi otsingumootori käest küsinud, milles asi. Sest varemgi on juhtunud.
Lünkade vahel oli infokild, mis ütles, et on täheldatud seost katkiste suunurkade ja raua ning B-grupi vitamiinide vahel. Et viimaseid olevat puudu.
Siis üritasin otsida seda infokildu, mis ütleks, kust rauda ja B-grupi vitamiine saaks.
Siis jäi pilk kanamaksale*. Toorele kanamaksale. Tükk aega vaatasin kanamaksa pakiga tõtt. Maksa ma ju teoreetiliselt söön, või noh, olen söönud… ja on maitsenud, aga… jeerum, mismoodi seda üldse tehakse?** Ja miks ta ometi nii jõle välja peab nägema? Selline libe ja läikiv ja… õõh… Oot, ja mis sellega ikkagi tehakse? Ja miks see nii jõle välja peab nägema…
Aga… hundid ja rinnad ja terved suunurgad, eksole. Võtsin paki toorest kanamaksa endaga kassasse ja sealt lubati meid koos koju.
Täna vaatasin teisega külmkapis tõtt ja tõdesin, et kui ma selle va maksaga kohe midagi peale ei hakka, siis pean teise ära viskama, ilma et ma isegi üritaks neid va B-grupi vitamiine ja rauda kuidagi oma suunurkadeni suunata. Et võin ju sama hästi kõigepealt üritada, siis tõdeda, et ikka liiga jäle on, ja siis ära visata.
Nii et üritasin. Küsisin muidugi otsingumootorilt, mismoodi oleks vaja üritada. Otsingumootor suunas foorumisse, kus üks abivalmis kasutaja ütles nii:
ano
Selle peale naersin natuke ja siis natuke veel ja siis lõikasin maksakesed (öäkk) nii pisikesteks tükkideks, kui suutsin, segasin need näppude vahel (öäkk) jahuga kokku ja viskasin koos sibulatega pannile. Praadisin, kraapisin, jõllitasin, hautasin ja kraapisin ja jõllitasin jälle. Siis mõtlesin selle vaese foorumikasutaja peale, kes läks teemasse “kuidas valmistada maksakastet”, et oma põlastust välja elada, naerunägu punktiks, naersin natuke ja vaatasin veel oma Jubedaimat Asja, Mida On Võimalik Välja Mõelda.
Ei saanud öelda, et jube välja ei näinud, aga oluline on ka maitse, eksole… nii et mõtlesin veel sügavalt raua ja B-grupi vitamiinide peale, pigistasin silmad kinni ja maitsesin. Mmm. Maitseb nagu…. lapsepõlv… ja lausa sulab suus. Mmm!
BB: „Mamma, mis sa sööd. Ma tahan ka!“
Mina: „Oi, ma ei tea, kas sa seda tõesti tahad… see on… see on selline kaste…“
BB: „Palun proovida.“
Mina: „Hästi, proovida võid. Aga ma tegin kartuleid ka ja neid…“
BB: „Mmm! Mamma, see on nii maitsev! Mina soovin seda süüa!“
Sõigi. Jättis mulle ainult pool pannitäit.
Vend suhtus asjasse vähe põlglikumalt. Alles siis, kui kõhu kartuleid ja neid täis oli söönud, nõustus paar suutäit soosset maitsema. Aga ei kommenteerinud, nii et me ei tea, kas talle meeldis.
Nüüd mõtlen, et järgmine kord, kui Härra mind lastega lõunaks koju jätab, teen jälle maksakastet. Kuigi olgem ausad, õgimine oli parem, kui tegemine. See tegemine oli ikka päris jõle.
Suunurgad, kusjuures, on praegu korras, aga vist olid juba hommikul, enne soosset.

*Rauda tõesti on ning B1 ja B2 ja B3 ja B6 ja B9 ja B12 ka esindatud, nagu pärast otsingumootor väitis, aga lisaks ka tsinki, vaske, mangaani, proteiini, A-vitamiini, C- vitamiini, fosforit ja seleeni ja võibolla veel midagi. Igal juhul: korralik kogus keemilisi elemente!
** Jah, kõik gurmaanid ja normaalsed inimesed saavad siinkohal loa kõhud kõveras naerda, aga mul on tõesti õnnestunud nii vanaks elada, ilma et ma oleks kunagi pidanud toorest loomamaksa puutuma.

Aprill 2 ehk elu võimalikkusest kahe väikelapsega (horror-versioon)

BB ja RSS on temperamendilt üsna erinevad. Üks on selline loivav, kahtlustav ja arg tüüp, teine on seiklev, julge ja entusiastlik. Mis tähendab, et kui me kuskile koos läheme, siis üks on alles koduukse juures („Palun tule juba!“), kui teine juba kohale hakkab jõudma („Stopp! Palun oota!“). Mina muudkui kisendan palun-liiguta-palun-peatu ja üritan mõlemaga piisavat silmsidet hoida ja oma tempot nii sättida, et mingi silmside ikka tõesti oleks.
Sellepärast käime endiselt igal pool käruga, sest siis on võimalik üks kärusse suruda ja sellega tempovahet vähendada. Ostsime isegi uue käru, kuigi natuke piinlik oli, et kahe-poolesele ja kohe-viiesele veel käru julgen osta! Sellises vanuses peaks ikka jaksama juba kilomeetreid käia. Noh, jaksavadki, aga lihtsalt väga erineva tempoga ja see stress, mida see tempovahe minule tekitab, ületab kahjuks selle piinlikkustunde, et kohe-viiene kärus kahe-poolese järel jooksen.
Nii et olen oma värvikas fantaasiamaailmas juba üritanud ette kujutada, et mis ma siis ikkagi teen, kui tõesti üks ära loivab või teine ära seikleb ja silmsidet enam ei saavuta. Mis ma siis teen? Ega tegelikult enne ei tea, kui stsenaarium läbi tuleb mängida.
Täna tuli.
Täna läksime pärast mänguväljakul käimist kohalikku jäätisekohvikusse. Juba teel teatas BB, et tahab hirmsasti vetsu, aga et teiste inimeste aia taha kena kakada ei ole, lubas kohvikuni kannatada ja tõstis seepärast sammutempot. Jõudsime kõik kolm üheaegselt kohale ja läksime kõik kolm koos vetsu.
Siis said kaks oma jäätised, istusid jäätisekohviku hoovi pingile ja mõnulesid (ilm oli täna selline kena kevadelõhnaline +20 ehk ideaalne mänguväljaku- ja jäätisekohvikuilm). Kui jäätised otsa hakkasid saama, teatas RSS, et ta tahab nüüd ja kohe ja hädasti vetsu. Ütlesin BB-le, et käin vennaga vetsus ja limpsigu kenasti pingil oma jäätist edasi, ma olen kohe tagasi. Ümberringi olid teised emad lastega, sealhulgas ka BB rühmakaaslase Saamueli ema (ilma Saamuelita).
Olin kohe tagasi, lubasin venna jäätisekohviku liuväljale mängima ja kuulsin, kuidas BB teatas, et tal on nüüd ja kohe ja hädasti vetsu vaja.
„Mis sa jamad. Me just käisime ju.“
„Jah, aga nüüd on mul pissile vaja. Mamma, ruttu.“
RSS on liuväljal, teised lapsed ja emad ümber ja ma olen kohe tagasi. Hüüdsin talle: „Ma käin õega vetsus!“ ja kadusin, loivajat enda ees lükkides. Loivajat enda taga lohistades ruttasin hoovi tagasi… ja keda ei ole?
„Vabandage, kuhu see poiss sai? Mu poeg… Kas te nägite kuhu ta läks? See prillidega? RSS?“
„Aa… ei… oli just siin ju.“
Jäätisekohvikul on maailma kõige väiksem hoov ja kõik selle nurgatagused suutsin ma kolme sekundiga läbi käia. Sisenesin kohviku tagauksest, küsisin ettekandjalt, ega ta poissi pole näinud, seda prillidega. Ei. Küsisin Saamueli emalt, kas ta poissi on näinud, seda prillidega. Ei. Jooksin kohvikusse sisse, küsisin, kas keegi poissi on näinud, selllist prillidega. Ei. Jooksin tänavale, küsisin, kas keegi poissi on näinud, kahest, meetrist, prillidega. Ei. Taipasin, et kogu aeg jookseb BB mul sabas ja jooksin kohviku hoovi tagasi. Andsin BB käe Saamueli ema kätte ja ütlesin mõlemale, et ärgu mõelgugi liigutada! Jooksin tagasi tänavale, kellegi teise ema minu sabas.
„Ma lähen vasakule, te minge paremale!“ hüüdis ta mulle, kui ma juba paremale olin jooksnud. Kõigepealt suure tee poole, sest seal on ohtlikum. RSSi ei kuskil. Tagasi kohviku poole, silmside teise emaga. Ei. Telefon.
„Ma kaotasin su poja ära. Tule kohe jäätisekohvikusse!“ Härra oli raamatukogus, 850 meetrit jäätisekohvikust.
Kuhu ma läheks, kui ma oleks kaheaastane, meetrine ja prillidega. Park! Mänguväljak! (Tee on kahtlemata tuttav ja olime sealt ju just tulnud).
Iga sissesõidutee, hekitagune, iga parkiva auto kõik küljed… silmad sama vilkalt vilamas, kui süda põksumas.
Läheneb mulle üks ema, kelle kaks väikelast meie lasteaias käivad (küll teistes rühmades) ja kes heal juhul kolmel korral kümnest mu teretusele vastab. Ületab teed ja pöördub mu poole, „Vabandage, kas kõik on korras?“
„Ei. Mu poeg on kadunud. RSS. See prillidega.“
„Ma ei ole teda näinud, aga ma vaatan. Ma lähen siit poolt.“
Eemalt lähenes Härra, tunnustamata maailmarekordiomanik 800-meetri jooksus. Nägi mind, keeras teisele poole. Nutikas.
Pargis ei olnud, mänguväljakul ei olnud, kodus ukse taga ei olnud, tänaval ei olnud, teisel tänaval ka mitte, selles parkimismajas, kus talle mängimas meeldib käia, ka ei olnud, selles hoovis, mille värav lahti oli, ja mida ta teel jäätisekohvikusse miilustas, ka ei olnud. Helistab Härra. Ei. Mina ka mitte. Hästi, ma helistan politseisse. Hästi, ma lähen veel mänguväljakule, seal oli nii palju lapsi. Ükski pole prillidega, ükski pole minu oma. Läheneb jalgrattaga tuttavana näiv ema. Saamueli ema.
„Me leidsime ta. Nad on mõlemad jäätisekohvikus.“
Olevat jäätisekohviku töötajate vetsu kinni jäänud.
Istusin tükk aega jäätisekohviku hoovis maas, poeg süles ja vabandasin ja vabandasin ja vabandasin, sest nii loll tunne oli. Kuidas ma võisin teda ometi selliselt usaldada, ma ju tean, et ta on seiklev, julge ja entusiastlik.
Lasin Härral meid koju saata, kahepoolene terve tee süles, ukse lukku keerata ja raamatukokku tagasi jalutada.
Lastega üksi õue minemise isu läks pikaks ajaks ära. Homseks lubatakse kena kevadelõhnalist +20 ehk ideaalset mänguväljaku- ja jäätisekohvikuilma.

Aprill 1 ehk aruanne

Magame nüüd paremini, aitäh küsimast ja palavikus pole enam keegi.
Ilm hakkab vaikselt looma, kuigi tuleb tunnistada, et vastikult heitlik on teine küll. Samas, teie jõulumeeleolupilte vaadates hakkab piinlik, et üldse viriseda julgen. Kõik on hästi, lund ei pea rookima. Varsti saab talvejope ka ära pesta ja kunkusse kupatada. Vist.
Pärast pikka kõik-on-kordamööda-haiged-pausi olen jälle kaks korda jooksma jõudnud ja no ei jõua üldse enam! Muskel on olemas ja jalg liigub, aga ülejäänud kupatus ei tule järgi. Kurk hakkab kohe kuivama ja süda tuterdab sees ja ei tea, mis rütmi taguda. Õudne. Aga. Eesmärk on septembris suuta ühe jutiga 10 kilomeetrit joosta. Mis tähendab, et ma peaks suutma joosta järjest tund aega ja tõenäoliselt veel natuke. Eile sain hädavaevu 15 minutiga hakkama.
Aga septembrini on ju veel aega. Kui ma iga kahe nädala tagant jooksu kestust 5 minuti võrra tõstan, siis saan septembris tund ja natuke joostud küll. Kuskil minus peitub vist ikka veel üks optimist!
Aprillis läheb jälle tantsimiseks (Katu, I miss you!). Püstitatakse jälle Maipuud ja Paaniliselt Õnnelik jookseb mööda linna ja otsib 30 lolli, kes sinna linte ümber keerutama läheksid. Esiloll on end juba ritta võtnud loomulikult.
Ahsoo, aru tuleb anda ka sellest, et vahepeal olid pühad. Mune mina ei värvinud, BB küll. Minule jäi keetmisrõõm. Nüüd oleks vaja, et keegi need munad ära ka sööks. RSS ei leia, et keedetud muna toit on, BB leiab, et ainult keedetud munavalge süüa kõlbab, Härra kolesteroolitase on kõrgem kui me maja ja kuri naine ei luba tal muna(kollast) süüa ja mina… mina ei jaksa enam. A no värvida oli ju vaja.
Lisaks oli muidugi vaja hoovi peal kingitusi otsimas käia. Lihavõttejänes Härra oli lastele sinna üht-teist peitnud. Kommi ja mänguasju. BB sai muidugi ka kollase kleidi, sest jänes on meil ütlemata ontlik ja sõnakuulelik.
Meil on muideks päris linna-jänes! Siin läheduses on meil üks tilluke metsatukk, kus juba mitu aastat ühte oranžikat pikakõrvalist “kassi” nähtud on. Mina nägin teda viimati reedel meie maja juurest metsatuka poole silkamas. Pean Härra käest küsima, kas ta ikka kindel on, et tema need kingitused põõsasse peitis. Äkki oli ikka tõesti jänes!

hase
Pilt internetist, mitte hoovist.

Märts 5 ehk tere hommikust, kas tuttu võib minna?

Kuidas teie täna magasite, kallid lugajead?
Minu aktiivsusmonitor seiras ja salvestas, et mina magasin nii:
Screenshot_2018-03-21-07-58-31
Ehk olin kaheksast tunnist kaks ärkvel, sain täpselt 7 minutit REM und ja 25 minutit sügavund. Tunne on sealjuures vastav. Mataülesandeid ei tahaks täna lahendada, diivanilt tõusmisest rääkimata.
Asi nimelt selles, et ajal, kui ilm õues on sama heitlik kui klimakteeruva naisterahva tujud ja hormonaalne tasakaal: viimase kahe nädala jooksul on olnud meil nii miinus kümmet kui pluss 16 ja oleme käinud nii kelgutamas kui liivakastis jäätist söömas… on meid tabanud kevadised haigushood. Eile õhtul kraadisin ühel lapsel KÕIGEST 38,0, sest teisel oli 38,2 ja mul 38,4. Üks laps ütles, et kuskilt ei valuta, teine keeldus kommentaarist ja minul valutasid absoluutselt kõik kohad. Nii et võtsin nende 25 ärkvelolekuhetke jooksul öösel sisse kõik mõeldavad valuvaigistid (peale kohvi, mida praegu lürbin) ja praegu on… noh, natuke vähem valus. Üks lastest on praegu süvaunes ja teine ägiseb diivanil ja üritab jogurtit süüa. Tõotab tulla raske päev.

Märts 4 ehk millal see ooster-haase juba tuleb!?

Nagu kallid lugejad kahtlemata aru on saanud, võitlen kõigest väest maailma kõige igavaima blogi tiitli nimel.
Elu ei ole igav, kogu aeg on midagi teoksil, ei kipu sellest lihtsalt kirjutama. Ju olen laisaks jäänud.
Kahtlustatud on küll ka seda, et olen emakeele ära unustanud. No napilt veel vist ei ole. Veel panen tähele, kui lapsed vigu teevad (mina ei teginud, mina ei näginud). Oma vigu märkan ainult siis, kui tekstitöötlusprogramm punase laine sõnale alla tõmbab (oot, mahhima ei olegi sõna? kuidas ooster-haase eesti keeles on?). Saksa keel surub jõuga peale. Kui ma novembris veel üritasin väita, et laste omavaheline suhtlus 50-50 eesti keeles käib, siis nüüd on vahekord umbes 80-20 saksa keele kasuks. Ka mul on järjest raskem mingeid fraase mitte saksa keeles öelda.
Meil on siia rohkem eestlaseid vaja! Nii et tulge palun külla, sest Dresdeni hetkesaldo on üsna kesine. Ühed ilusad ja tublid on meid küll leidnud, ja laupäevaks saime nad kõik omale külla ka. Saime terve päeva eesti keelt rääkida ja toetasime noort ettevõttlust lastes Ilusal ja Tublil meie kodus lõputult fotografeerida ja videoid mahhida.
Eks ma videotega spämmin teid ka varsti, aga esmalt vaadake seda:
muna
See on minu tuttuus munaalus, pühadeks valmis. Saksamaal eesti käte tehtud. Ilus! Eks?
Pühadest rääkides… minu jaoks on alati millalgi kevadel olnud üks natuke pidulikum päev ja munade värvimist mäletan nagu ka, aga muud erilist nagu mitte. Tavaliselt tuli üllatusena, et juba see nädalavahetus saab muna koksida… Kaks nädalat tagasi tuli BB lasteaiast koju, õhinat täis: „Jänku toob mulle kingitusi! Mina tahan, et ta tooks mulle kollase kleidi ja Elsa kindad ja seda ja teist ja pool maailma ka veel. Mamma, millal jänku juba tuleb? Siis me peame Oma-Opa juurde minema, sest Ooster-haase peidab kingitused aeda ära, me peame need üles otsima!“ See oli 27 päeva enne seda, kui me Oma-Opa juurde aeda lihavõtteid tähistama ei lähe. Kakskümmend seitse päeva! See on pikem ootamine, kui jõulude puhul!
Küsisin Härra käest, mis tema asjast arvab. Tema arvab, et nii ongi, et lihavõtted on vähemalt sama tähtsad (kui mitte tähtsamad!), kui jõulud. Et neid peabki kuu aega iga päev kannatamatult ootama. Et peabki kuu aega ainult jäneseid ja munasid joonistama ja unistama sellest, mida jõuluvana jänes küll kingiks toob.
Ausalt, ma ei viitsi mingit suurt lihavõttejämmi korraldada. Olen laisaks jäänud, ei mingit kahtlust.
Värvilisi munasid saab siin õnneks poest aastaringselt, munaalus on nüüd ka olemas. Kas kollase kleidi jahile peab poodi minema või saab selle ka diivanil istudes hankida?
Teie, kusjuures, kallid lugejad, saate ka noort ettevõtlust toetada ja omale kauni munaaluse mugavalt diivanil istudes hankida: SIIT.
Kui enne aprilli lõppu tellite, kirjutage sooduskoodi lahtrisse „DresdenHousewife“, ja jääb munade jagu raha ülegi!

Märts 2 ehk ilmateade ehk igahommikune ving

Justkui sellest veel vähe oleks olnud, et meil eelmine nädal miinuskraadid olid, hakkas nüüd lund sadama.
RSS ärkas hommikul üles, vaatas aknast välja ja konstateeris: “Mamma, näed, lumememm on laiali!”
Nõudis veel enne hommikusööki võimalust terrasssi peale minna lumememme kokku aitama. Ma, va nõid, ei lubanud, kuigi tal on tuline õigus, see on pesuehtne kleepuv ja vesine lumememmelumi.
Nii et varsti pean meile vatipüksid jalga tõmbama, sest täna tuleb lasteaeda fotograaf ja lapsed peavad aegsasti kohal olema. Arvestades, et lumememm on laiali, võib see kohale jõudmine tavalisest kauem aega võtta ja tavalisest rohkem märjaks teha. Oeh.
Mina pean neid täna viima, sest Härra alustab tööpäeva varem (tal on täna sealjuures esimene ametlik tund anda). Lisaks pean poodi ka lonkima, sest mu piimalehmad on külmkapi jälle tühjaks imenud.
Kuidas ma selle lumememme peal jooksma lähen, seda ma veel päris täpselt ei tea. Ei isuta, kui ausalt ütlen. Kuigi miinuskraadidega käisin küll.
Ja ärge tulge mulle palun “halb ilm – halb riietus” juttu rääkima. Kui õues on kole vastik lörtsikiht maas ja sajab mingit ollust juurde ja lumikellukesed selle all külmasurma surevad, siis ei ole riietus mitte milleski süüdi.

(PS Jah ma tean, et see ei ole aus, sest teil on juba pikemat aega hull ja hullem, aga ma elan ju ometi LÕUNAS!)