Aprill 10 ehk jooma ei aja

Mul kodus kaalu ei ole. Nii et iga kord, kui kasahhi juurde satun, tõmban ta elutoadiivani alt kaalu välja ja palun, et ta mulle köögist klaasi vett tooks. Sest tema, aasta tagasi sünnitanu, kaalub praegu umbes pool minust. Ma ei või talle ometi näidata, mis numbrit kaal mulle näitab. Eile hüüdsin talle kööki: „too paratsetamooli ka, mul on väga valus!“
Olen selle talvega kuus kilo juurde võtnud. KUUS! See on kuus kuud kilo kuus! Sealjuures ei söö ma endiselt rafineeritud suhkrut ja käin jooksmas!
Kõigile, kes tahavad rääkida sellest, et lihas rohkem kaalub, kui pekk: möödunud sügisel ostetud rinnahoidjatest ei uputa välja mitte rinnalihas… ja see asi, mis vöö vahele käib, see on lihase kohta liiga lödiseva tekstuuriga. Ainult sääremarjad on tugevamad, kui varem, ja reiepunnid võivad ka pool-lihased olla. Võibolla. Vähemalt nii väidab minu veenev sisemonoloog iga hommik, kui eelmisel suvel jalas loperdanud shortse jalga üritan pigistada.
Lihtne tõsiasi on aga hoopis see, et kui ma päevas kulutan läbi häda kuni 2000 kalorit, siis 3000 kalorit sama päeva jooksul sisse süüa pole mingi vaev. Ma söön kogu aeg. Ko-gu-aeg.
Töö on selline. Ajab sööma. Mõte jookseb kokku, paus oleks vaja teha, tõusen, köök, söök, tagasi mõtlema.
Hea on muidugi see, et jooma ei aja.
Ma ei julge lubada, et ma järgmise kuue kuuga kuus kilo maha saan jälle… aga ma proovin nüüd vähem õgida. Vähemalt nii ütlen ma iga kord, kui riideid vahetan. Igal muul ajal mõtlen, et ah, olen parem paks, kui näljane.
Parem garderoob ära kraamida ja pigistajad ära pakkida.
raamat
Aga kõige hullem asi, mis see nädal juhutus (jah, veel hullem!) on see, et avastasin, et raamatus, mida loen, on üks leht välja rebitud. Olen just üle hulga aja jälle lugemislainele jõudnud ja selle raamatu lehed lendlesid sõrmede vahel edasi, väga mõnus lugemisrütm oli sees… ja siis! Tigedaks tegi.
Aga noh, nii võib juhtuda, kui raamatuid teise-ringi-raamatute turult tellida. Nii et ei jäänud muud üle, kui sammud ülikooli raamatukokku võtta. Õnneks pole teine kaugel. Kahjuks ei leidnud ma sealt aga seda raamatud kummaski asjasse puutuvas keeles. Nii et ei jäänud muud üle, kui kohalikku raamatupoodi kõmpida. Et nad samuti mu pikalt saaks saata (okei, raamat on välja antud ligi 20 aastat tagasi, võib vist andeks anda).
Nii et ei jäänud muud üle, kui uuesti teise-ringi-raamatute turule pöörduda ja uus eksemplar tellida.
Ma võiks välja arvutada, milline on tõenäosus, et uuel eksemplaril ka sama leht puudu on, aga ma ei tea, milline on tõenäosus, et raamatust üldse leh pole mingi matemaatik-statistik. Olen lihtsalt äärmiselt häiritud, et ma edasi lugeda ei saa. Sest lehe vahele jätmine on arusaadavalt kriminaalkuritegu. Nii et teen nüüd ristsõnu, kuni raamat saabub. Ja käin iga kolme tunni tagant vaatamas, kas DHL-i onudel/tädidel ka püksid pigistavad.
Ja et positiivse noodiga lõpetada: ka see jama ei aja jooma.

Advertisements

Aprill 9 ehk armastab mind aeglaselt

Kallistame Härraga (vahel juhtub, me oleme ikkagi abielus), kui RSS seda märkab ja tegevusega liitub. Põimib oma käed kõvasti-kõvasti ümber minu kaela, sealjuures Härrat kergelt eemale põksides.
Härra RSSilt: „Hast du auch die Mama Lieb? Tolle Lieb?“ (Kas sa armastad ka mammat? Kas palju/ägedasti?)
RSS: „Nein, langsam Lieb.“ (Ei, ma armastan teda aeglaselt/rahulikult.)
BB joonistab laua juures, vaatab meid ja teatab: „Ich habe die Mama so viel Lieb wie Regentropfen.“ (Mina armastan mammat nii palju, kui on vihmapiisku.)
Kui Härra talt küsib, kas too tahaks ka äkki grupikalliga liituda, vaatab ta meid uuesti ja teatab resoluutselt, „Ei, aitäh.“ Külm vihm järelikult.

Aprill 8 ehk hormonaalne tasakaalutus ei ole oma teha

Kõmpisin täna, botikud jalas ja vihmavari vastu pealage surutud, läbi kampuse keeletundi, minu ees kaks noort üliõpilast, nii valjusti itsitamas ja röök-rääkimas, et mind sisisema võttis („Ise üliõpilased, aga ikka puberteet! Võtku end kokku! Mis nad lolli mängivad!“). Isegi vihm ei suutnud nende lärmi summutada. Ühel oli seljakoti peal kirjas „naps ja semud“ ja ma mõtlesin, et küll on hea, et mul puberteet möödas on. Need talumatud hormoonid.
Keeletunnis pandi meid paarikaupa verbivorme tekitama ja mina sain omale paariliseks Ivo ühest endise Jugoslaavia riigist. Ei, mitte Ivo Andrići, nii fantastilised mu lood ka ei ole!
Ivo Mitte-Andrić on üks neljakümnele lähenev tumedate sarvraamidega prille kandev pemmimees, kes meelsasti silma pilgutab ja tunni ajal nii räägib, kui kildu viskab. Abikaasa on tal (ja ma tean, et see on minust puberteedilikult inetu, aga ma pean seda ütlema) ütlemata koleda välimusega. Küllap on muidu ilus inimene, ma ei tea, olen talle vaid tere öelnud. Pealegi, maitse asi, eksole.

S._Kragujevic,_Ivo_Andric,_1961
Illustratsiooniks Ivo Andrić, see õige.

Igatahes, vormime meie verbe ja minul algab puberteet. Hormoonid voolavad pisaratena silmadest välja, sest nii kuradi naljakas on.
Ivo Mitte-Andrić: „Vergeben… Ma tean! Gab… ver… Ver-ge-geben!
Mina: „Ei! Ver… Hahahahaaa… Gab ver!
Kirjutasime mõlemad muidugi, vergeben – vergab – vergeben, sest ega me mingid lollid ei ole. Aga kui on puberteet, siis on vaja lolli mängida.
Kui pärast ülesande ära itsitamist kogu grupiga kordamööda verbivorme ette lugesime, võtsime end Ivo Mitte-Andrićiga kokku ja käitusime pool-viisakalt, kuni üks kahtlemata nimetuks jääda sooviv inglise keelt emakeelena kõneleja ütles: „Wir haben ein ge… skipped?“ (ehk: meil jäi üks sõna vahele) ja meie Ivo Mitte-Andrićiga jälle teesklema pidime, et me ei naera. Kui kaks verbi hiljem kes-teab-mida-sooviv suahiili keelt emakeelena kõneleja tõsimeeli ütles: „Wir haben ein geskippt,“ purskasime meie Ivo Mitte-Andrićiga nii naerma, et kogu tund peatuma pidi, kuniks me saime vastuse naermise vahele kõõksutud küsimusele: „Aga kuidas seda päriselt öeldakse? Noh, saksa keeles? Ge-hahahahaa-skipp-hahaha-t!“
Aju oli hormoonidest ja kõkutamisest pehme, aga „überspringen“ (ehk üle hüppama) tuli tuttav ette küll.
Kui tund jätkus, küsis Ivo Mitte-Andrić mult vaikselt: „Soüberspringensprung über oder sprang über oder spreng über?“ ja mul oli õpetajatest nii kahju, sest sellist puberteedi-hüsteeriat nad küll välja teeninud ei olnud.
Järgmine tund käitun jälle nagu täiskasvanu. Ausalt. Spreng über! Hahahahaa!

Aprill 7 ehk koera saba upitamise klubi esinaine ehk vahetevahel peab endast ju hästi ka arvama

Uskuge või mitte, aga ma ei plaaninud täna võimekas üksikema olla. (Ei, Härra ei ole veel minust täielikult loobunud, me lihtsalt kohtume keskmiselt 10 minutit päevas, nii et olen otsustanud end ülejäänud ajal üksikemaks nimetada. Kaksikema ma ju ei ole.) Aga välja kukkus nii küll, vähemalt seni*.
Tegin kogu perele suhkruvaga hommikusöögi, käisin jooksmas, duši all, tegin meigi, pakkisin lapsed kokku ja teatasin, et mul on neile üllatus. Tegelikult ei olnud, tegelikult ei suutnud ma lihtsalt otsustada, kas minna loomaaeda, muuseumisse või lihtsalt Suurde Aeda, kuigi hirmsasti oleks tahtnud lihtsalt diivanil vedeleda, raamatut lugeda ja lasta lastel omaette mängida. Aga ei, vahelduseks on vaja võimekas olla, nii et pakkisin käru tervislikke snäkke (kurki ja neid riisiplönne – kuidas neid nimetatakse?) täis, sundisin liiga kiire lapse kärusse ja lonkisin kenasti aeglase tempoga trammi peale. Trammis aitasin mõlemad istmele istuma ja imelisel kombel sain kõik kolm (laps-laps-käru) ja iseenda samas peatuses maha. Keegi ei läinudki kaduma!
Loomaia ja muuseumi vahelises trammipeatuses algas peatükk „Võimekas Üksikema ehk Kuidas õpetada lastele ühiste otsuste tegemist“.

DSC_2437
Pilt tehtud hiljem kodus, mitte trammipeatuses. RSS ei ole veel nii pikaks kasvanud, BB istub.

Mina: „Nii, üllatus on selles, et me võime täna minna kas loomaaeda või muuseumisse. Aga teie peate koos otsustama, kuhu me läheme, minul ei ole mingit sõnaõigust.“
RSS: „Loomaaeda!“
BB: „Muuseumisse!“
Ideaalne!
Mina: „Vot see kahjuks ei ole võimalik, sest mõlemasse me ei saa minna ja lahku me ka minna ei saa. Te peate nüüd omavahel kokku leppima, kuhu me läheme. Mõlemad peate nõus olema.“
Lapsed vaatavad kõigepealt mind, siis teineteist.
Mina: „Hästi, kaalume variante. Loomaaed on siinsamas, sinna jõuame väga kiiresti, muuseum on kaugemal…“
BB: „Siis me peame palju käima.“
Mina: „Jah, vähemalt üks teist. Loomaaias on tänase ilusa ilmaga hea, aga muuseumis on uus väljapanek, või vähemalt osaliselt uus. See oli terve talve kinni, et see ümber ehitada ja nüüd saab seda uudistama minna.“
BB: „RSS, kui sina jaksad natuke kõndida ja mina jaksan natuke kõndida, siis läheme muuseumisse, eks?“
RSS: „Jah, muuseumisse!“
Ma ei hakanud enam ütlema, et loomaaias elevandid tagasi kodus on (nad käisid vahepeal pikalt kuskil linna servas konteiner-komandeeringus, sest nende kodu remonditi).
Õde kõndis pool teed ja vend teise poole ja jõudsimegi muuseumi.
Muuseumis oli mul kaks põnevil kukununnut, kes iga asja uudistasid ja näppisid, ja see üksikemanduse värk oli ütlemata lihtne. Ka on muuseumis hea kindel tunne, et piletitädi ukse peal ühte „kahest, meetrist, prillidega“ ilma lapsevanemata välja ei lase. Nii et kui ta ka ära jookseb, on kindel, et ta kuskil väljapanekuruutmeetritel olema peab. (Igaks juhuks olin ta küll hommikul kõige eredamasse rohelisse särki pakkinud, mis ma kapist leidsin.)
Tagasiteel läksid käiku tervislikud snäkid, pärast mida õnnestus mul (võimekana nagu ma olen) vend tuttu veenda**. Hiliseks lõunasöögiks pakkusin brokkolit ja verikäkki (tere, raud ja foolhape!). Vanana saadetud Kalevi batoonid olid kahtlemata välja teenitud.
Ja kui tund hiljem tuldi küsima, kas äkki saaks palun veel ühe kommi, õnnestus mul nad ümber rääkida: kommi luninud lapsed istuvad praegu köögilaua taga, üks joob lehma-, teine mandlipiima, ja keskustelu käib selle üle, millist eksperimenti*** täna tegema peaks.
Ärge küsige mult, kuidas ma seda tegin. Arusaadavalt olen lihtsalt võimekas.
Mõni päev. Pool päeva.

*Ja parem on enne raporteerida, kui kõik untsu läheb.
** Meil jäävad juba mõnda aega nädalavahetusel päevauned vahele, kuigi tal neid ikkagi pigem vaja oleks.
*** Lapsed käivad ülikooli lasteaias ja arusaadavalt tehakse seal palju igasuguseid katseid ja muud sellist, mida ka teistes lasteaedades, aga hellitavalt kutsutakse neid eksperimentideks. Hiljutised eksperimendid näiteks: oa idanema ajamine ja potti istutamine; voolimissavist paadi meisterdamine ja vaatamine, kelle paat rohkem raskust kanda suudab, enne kui põhja käib, ja kuidas siis oma paati nii tuunida, et see sõbra omast rohkem jaksaks; plastiliinist ja hambatikkudest torni ehitamine ja õppimine, kuidas torni nii toestada, et see võimalikult kõrge saaks. Kuidagi tekitasid lapsed ka ise elektrit, aga see käis mulle juba üle mõistuse, nii et ma ei oska seda ümber seletada. Tehnikaülikool ikkagi!

Aprill 6 ehk joogan ja tantsin ja der-die-das

Paaniliselt Õnnelik. Mäletate sellist tegelast, eksole? See on üks tädi, kes töötab ühe käega ülikooli ja teise käega linna heaks ja kelle õilis eesmärk on vaadata, et siia migreerunud teadlaste ja üliõpilaste igavlevad abikaasad end kohalikus kogukonnas teretulnult tunneks. Selleks korraldab ta igasuguseid ettevõtmisi, millest pooled on nii segase sisuga, et keegi aru ei saa, miks nad end sinna kohale peaks vedama. Teised on näiteks Maipuutants ja saksa keele tund ja jooga.
Joogas ma enam ei käi. Joogasse ma nüüd jooksen. Kõigepealt jooksen kohale, siis joogan ja siis jooksen koju tagasi. Ja enne kui te ütlete kui oo-kui-tubli ma olen: ei ole, distants on alla kahe kilomeetri. Tühi asi.
Joogaõpetaja on meil pikk, sire ja klaari nahaga India teadlane. See nädal pani ta sooja ilma puhul t-särgi asemel maika selga ja… ma tahan ka selliseid elegantseid ja saledaid käe- ja õlalihaseid! Et enesetunnet vähegi upitada, sättisin oma mati kahe tüsedama proua mattide vahele. Kenad prouad on, kohtan neid keeletunnis kah. Ja iga kord, kui nemad matil ootasid, millal joogaõpetaja jala kaela tagant jälle välja keerutab ja mina kuidagi, ilma ühtegi lihast nikastamata, ka jala kaela taha sain, Kenad Prouad naeratasid ja noogutasid kiitvalt mu suunas, kuigi see joogatunnis üldse kombeks ei ole. (Joogatunnis jõlltitatakse püsivalt valitud punkti enda ees ja sees, et säilitada või saavutada tasakaal.) Aga pole viga, minu enesetunne vähemalt upitus.
Saksa keele tunnis hakkas meil „uus semester“ ja kuna ma eelmise „semestri“ tagasiside lehele kirjutasin, et „palun grammatikaharjutusi! Palun-palun-palun grammatikaharjutusi! Ma tean, et grammatika on nõme, aga kaua ma räägin seda grammatikavaba saksa keelt? Sõnavara uputab juba ammu üle, aga midagi sellega peale ei ole hakata, sest grammatika on miinustes! Ja ma tean, et grammatikaõpikuid on võimalik ise ka lugeda ja ma loengi, aga… ma ei taha grammatikat lugeda, olen seda juba miljoneid kordi teinud. Ma tahan harjutusi teha ja aru saada, mis ma valesti teen ja miks ja mismoodi õigesti käib… ja kas ma pean veel kord ütlema, et ma tahan grammatikaharjutusi teha!!!“, siis tegime semestri esimeses tunnis grammatikaharjutusi. Kui tagasi koju kõndisin (ei jooksnud, kõndisin), siis tundsin, et ma tõesti õppisin midagi. See oli meeldiv.
Maipuutantsu esimene trenn ei olnud meeldiv. Ootasin seda. Mõtlesin, et kui raske see ikka olla saab: kuueni lugemine ju. Üks-kaks-kolm-kaks-kaks-kolm, üks-kaks-kolm-kaks-kaks-kolm, ring ja ring ja üks-kaks-kolm-kaks-kaks-kolm, üks-kaks-kolm-kaks-kaks-kolm…. Lihtne ju! Ei olnud lihtne! Õudselt palju läks sassi. Vahed olid valed ja pikkused ja kiirused ja kõik. Tantsuõpetaja nägi pärast tundi päris kurb välja ja ma luban, et ma tänases trennis keskendun hästi hoolega ja tantsin tantsuõpetaja naeratuse ka välja.
Aga mis ma Paaniliselt Õnneliku kohta öelda tahtsin: hea, et ikka selliseid hulle leidub, kes igavlevaid koduperenaisi kodunt välja puksivad.

Aprill 5 ehk hell teema… või siiski mitte…

Kallid lugejad on küsinud, kuidas meil prillikandmine läheb.
Peamiselt nii:
prill
Harva nii:
DSC_2393
Meie esimene reegel oli see, et sundida ei tohi. Sundus tekitab trotsi ja trots… teate isegi, mis trots teeb.
Rohkem reegleid ei olnud. Ainuke piits-präänik süsteem, mille kasutusele võtsime, oli selline: „RSS, sa mäletad, mis arstitädi ütles, eks? Enam ei tohi ilma prillideta multikaid või arvutit vaadata. Kui tahad vaadata, pead prillid enne ette panema.“
Kasutasime seda vist ühe korra. Äkki kaks.
Abiks oli kahtlemata see, et meil peres juba prillikandja on. Aitas kindlasti ka õde.
Õde me eraldi ei instrueerinud, eeldasime, et ta läheb lihtsalt meie emotsiooniga kaasa. Nii oligi. Ainult et: palju intensiivsemalt. Esimestel päevadel, isegi nädalatel, õde muudkui käis ja kiitis: „RSS, sa oled nii ilus poiss, kui sul prillid peas on!“, „RSS, küll sul on ilusad prillid!“ Siiani esinevad aegajalt hellusehetked, mil ta vennale seda meelde tuletab.
Vend vahel häbeneb ka. Vähemalt alguses. Esimestel päevadel lasteaias tahtsid kõik, isegi need emad-isad, kes tavaliselt torisedes mööda tuhisevad, noormehele öelda, et: “Oo, küll sul on ägedad prillid!” Kuna siis oli veel mütsiaeg ja mütsi eemaldamiseks tuli prillid eemaldada, siis ühel sellisel kaheksakümmendkuus-inimest-juba-prille-kommenteerinud-hommikul keeldus noormees prille pähe tagasi panemast.
Mina: “Miks?”
RSS: “Ei ole ilus!” (ma ei tea, kas ta mõtles ennast või prille või pähe panemist)
Mina: “Hästi. Ma panen prillid siis siia toosi ja kui sul silmad ära väsivad ja sa tahad need pähe panna, siis ütle Tädi-A-le/Tädi-B-le/Biinele ja nad aitavad sul need siit kätte saada.”
Kui lapsele järgi läksin, olid prillid peas ja olevat suurema osa päevast olnud. Prillidega on kandjal palju parem. Silmal on lihtsam vaadata. Laps ei ole loll, ta saab sellest aru. Ja muidugi paneb siis prillid pähe, kas ta ilus on või tahab olla või mitte.
Viienda prillipäeva hommikul olen üles kirjutanud sellise toimunud kahekõne:

Mina: „Tere hommikust! Kas sul on soove? Kas sa soovid pissile… või prille… või hommikusööki?“
RSS: „Prille!“

Nüüd on enamasti nii, et RSS küsib kohe ärgates: „Aga kus minu prillid on?“
Ma tean seda tunnet. Mul on ka kõigepealt prille vaja ja siis pissile.
Nii et RSS saab oma prillidega hästi läbi. Kui õhtul prillid toosi paneb, siis ütleb: „Head ööd, prillid, head und!“

Aprill 4 ehk kus mu mersu on?

Nii, palun mulle kiirabi kutsuda. Ja mida kohem, seda parem.
Täna teel keeletundi parkivast autost möödudes kõndisid mu jalad minult luba küsimata äkitselt 10 sammu tagasi, et mu silmad saaks ühte parkivat autot uuesti vaadata. Rõhutame sõnu: tagasi ja autot. Kuidas palun?
Auto oli selline vaata-vaata-mind-punane, aga ma ei vaadanud selle pärast, et värv karjus. Ei.
Ma vaatasin sest: „Oo, neljasilindriline AMG turbomootor. Ei tea, kas tal teemantvõre ja must märk ka ees on… Aa, ei, hmm… ei ole mustast seeriast. A-klass on. Aga AMG paneb ju A-klassile ka teemantvõresid, oleks ilusam… Aga noh, kapott on ka sile, ei ole neid ilusaid põnkse peal nagu E- ja C-klassil. Nõrk. Või noh, 4-silindrilise kohta tõenäoliselt kõva, sest hobujõude on tal raudselt üle 300 ja sajale kiirendab umbes nelja sekundiga*. Kui ta vaid nii kole vaata-vaata-mind-punane ei oleks…“
Milliseid tablette peab võtma, et mersu-pedendust välja ravida? Mul ei ole ju juhilubegi! Ei ole ega tule, tänan küsimast.

PS Minu ainuke vabandus on see, et ma veetsin aasta esimesed kolm kuud tööalaselt autolainel. Ehk läheb tablettideta üle.

*Küsisin otsingumootori käest järgi ja tegemist oli Mercedes-AMG A45-ga, mis tähendab, et hobujõude on lausa 381 ja sajale kiirendab 4,2 sekundiga.