Jaanuar 2 ehk kui üldse ei vea, siis veab ikka

Täna ei olnud kolmeteistkümnes ja reede.
Aga ometi olime suutnud tänaseks organiseerida olukorra, kus minul oli kella kümneks pandud kauaoodatud aeg hambaarstile (juba kaks korda edasi lükatud ja hädasti vaja), Härral oli kella kümneks pandud kauaoodatud aeg töötervishoiuarstile (kui paberit ei saa, veebruarist tööle ei lubata), ja RSS oksendas. Õnneks saabus ilma vilkuriteta Opa-kiirabi. RSS ei pahandanud üldse, et vanemad oma, mitte tema tervisega tegelesid.
Nii et marssisin kergelt murelikuna aga ilma oksendava lapseta hambaarsti vastuvõtule. Esitasin dokumendi ja eelmisel visiidil antud paberikese, mille õnneks kiiruga sahtlist välja olin taibanud otsida ja kotti pista. Ja siis sain äärmiselt viisakalt õiendada.
„Väga vabandan, proua Koduperenaine, aga kas te sellega Tervisekindlustusseltsi kontoris käisite?“
„Mäh?“
„Ma väga vabandan, aga teie kohustus oli selle paberiga Tervisekindlustusseltsi kontoris käia.“
Ma oleks võinud vanduda, et ma saatsin selle postiga Tervisekindlustusseltsi kontorisse ja sealt saadeti see mulle sellisena tagasi nagu selle esitasin. Või võtsin ma sahtlist kiiruga vale paberi? Või pidin ma siis pärast selle tagasi saatmist tõesti sellega veel isiklikult kontoris kah käima või?
Jällegi: „Mäh?“
„Ma väga vabandan, proua Koduperenaine, aga ma ei leia ka teie Boonuspassi.“
„Minu mida?“
„Kas teil Boonuspassi ei olegi või?“
„Eeeei?“
„Kus te enne meie juurde tulemist hambaarstil käisite?“
„Eestis.“
„Mäh?“
„Välismaal.“
„Aa… väga vabandan… Hmm… Väga vabandan, proua Koduperenaine, aga kui te ei ole selle paberiga isiklikult Tervisekindlustusseltsi kontoris käinud, siis me ei saa teid ravida. Me ei tohi enne midagi teha, kui siin kinnitust peal ei ole.“
„Mäh?“
„Kas te võiks palun ooteruumi istuda, proua Koduperenaine.“
Järgnes telefonikõne Viisaka Õiendaja ja Tervisekindlustusseltsi vahel: „Patsient on unustanud teie juures käia. Ta on siin uus, ta ei teadnud. Mhmh. Selge. Okei. Aitäh. Nägemist.“ Ja mulle: „Proua Koduperenaine, te võite doktori juurde minna.“ Ilma selgituseta.
Doktor lükkas mu pikemata toolile selili, pistis orgid suhu ja pobises: „Näh, Tervisekindlusselts unustas jälle templi panna paberile.“
Oot – kas ma käisin siis seal Tervisekindlustusseltsi kontoris või? Või mis siin juhtus?
Ma ütlen, mis juhtus. Juhtus see, et lisaks paberile olin kotti, kenasti rahakoti vahele, hommikul kiiruga ladunud ka kogu meie majapidamises leiduva sularaha, sest hoolimata Terviskindlustusseltsi vastutulelikkusest (küll mitte templite ladumises), oli siiski vaja suurem summa hambaarsti vastuvõttu vedada. Muidu olen selline paaniliselt ettevaatlik tüüp: iga dokument/kaart omas taskus, igas võimalikus kohas rahatäht, sest noh, äkki üks varastatakse ära, siis teine jääb järgi, eksole. Ja kui liikvel olen, siis kontrollin kuus korda iga foori taga, kas rahakott on ikka kotis ja luku ja klõpsu taga kinni. Näete juba, kuhu jutt jookseb? Mhmh. MA KAOTASIN ÄRA SELLE RAHAKOTI! MA KAOTASIN ÄRA RAHAKOTI, KUHU OLIN KUHJANUD KOKKU KOGU MEIE MAJAPIDAMISE SULARAHA PLUSS MÕNED OLULISED DOKUMENDID.
Bravo, proua Koduperenaine, tõesõna!
Aga! Kuna ei olnud kolmeteistkümnes ja reede, vaid hoopis mingi teine päev, siis läks nii… et õhtul helises uksekell.
„Politsei, palun avada!“
Avasin muidugi.
„Tervist, proua Koduperenaine! Ega teil midagi kaduma pole läinud? Äkki üks rahakott hunniku sularaha ja mõne olulise dokumendiga?“
„Mäh?“
Ja ulatatigi niiviisi tagasi, iga viimane viiekümnene omal kohal, sentidest rääkimata.
Keegi aus kodanik oli rahakoti leidnud ja politseile teatanud. Olin selle kaotanud kui pärast hambaarstilt (kes raha võtmise asemel tahtis, et ma järgmine nädal tagasi läheks ja siis maksaks) tulekut RSSiga jalutamas käisin ja kiirustades rahakotti tagasi seljakotti ei pannud, vaid käru katkisesse sahtlisse viskasin, sest saiasabas pistis poiss nutma ja tahtsin kähku minema saada. Kartsin, et muidu võib juhtuda, et pannakse saiapoe põrandat pesema. Ma ju arvasin siis veel, et on kolmeteistkümnes ja reede.
Ei olnud! Oli hoopis selline päev, mis kinnitas, et on veel häid inimesi maailmas. Isegi Saksamaal. Isegi Saksamaal võid olla maru loll ja lohakas, aga ikka läheb lõpuks kõik hästi.
Oscar Wilde või John Lennon (ja mõne brasiillase arvates Paulo Coelho) olevat öelnud, et lõpuks saab kõik ikka korda, ja kui ei ole korras, siis järelikult ei ole veel lõpp.

Advertisements

Jaanuar 1 ehk lapsed teavad, mida lammas ei tea

BB: “Mamma, kas sina tead, mis ‘cressendo’ nimi on?”
Mina: “Mida ‘cressendo’ tähendab, sa mõtled?”
BB: “Jah. Kas sa tead?”
Mina: “Väga piinlik, aga päris kindel ei ole. Ma võin järgi vaadata.”
BB: “See tähendab valjemaks.”
Mina vaatan järgi, sest muusikaline haridus on tõesti nii nõrk, ja rõõmustan: “Tõesti tähendabki!” Nii hea meel, et järgmine põlvkond minust rohkem teab!

BB: “Mamma, sina oled ka lammas.”
Mina: “Mis!? Mismõttes!?”
BB: “Noh, kui RSS beebi oli, siis tema ka jõi sinu tissust piima nagu lamba beebi tall joob lamba tissust piima.”
Pidin tunnistama, et olin jah lammas, sest kes sellise lookleva loogikaga vaidleb.

Detsember 3 ehk hea mees, kes lubabki

Tuleme kõik koos kodumajja sisse.
BB: „Mamma, läheme trepist!“
Mina: „Jaa, mina lähen kindlasti trepist!“ Ja Härrale: „All the fit ones take the stairs. Are you…“
RSS: „Tschüss, Papa!“ Ulatab mulle käe ja tuleb ka trepist.
Papa läks liftiga, südame tervisest ja vööümbermõõdust hoolijad ja muud aktivistid ronisid trepist.

Jõuluvana tõi mulle see kord üsna erakordse kingituse.
Astusin nimelt ämma juures (pärast jõuluõhtusöömaaega, aga siiski) kaalu peale ja nägin numbrit, mida pole mitterasedana 14 aastat näinud. Tegi üsna tusaseks.
Järgmine päev võtsin ühendust oma motivatsiooni- ja eneseparenduskeskusega ja läksin 10-kilomeetrisele kõnniringile. Jalutuskäiguks ei saa seda nimetada, tempo oli selline, et võttis võhmale.
Kohe kui kaubandus siin hilis-kapitalistlikus heaoluühiskonnas jälle tööle pandi, läksin Jõuluvana innustusel ja abiga tarbima. Hankisin ühe sellise peenema käevõru, mis meelde tuletab, et reielihaste treenimine treenib ka südamelihast. Loomulikult laadisin alla ka vajaliku äppi.
Järgmine kingitus saabuski siis, kui äpp pärast kolme päeva käevõru kandmist ütles, et noh, süda lööb, aga, kuule… tee midagi. Puhkeolekus on südamelöök kõrgem, kui minu vanuses peaks ja väiksem füüsiline aktiivsus sunnib väikemehe ebamõistlikult kiirelt taguma. Kaunil värvilisel joonisel on täpike tehtud üsna madalale: südamelihas statistilisest keskmisest nähtavalt nõrgem.
„Oi,“ ütlesin ja… tegin midagi. Läksin jooksma.
Viimati käisin jooksmas siis, kui Metsik (kekaõpetaja, nimi muudetud) ütles, et kui ümber kooliaia ringi ära ei tee, siis gümnaasiumi ei lõpeta. Toona lubasin, et ma mitte kunagi enam ei luba kellelgi, metsik või mitte, mind jooksma käsutada. Lihtsalt ei jookse ja kõik.
Kõik, kes nüüd ette kujutavad, kuidas ma patsi lehvides Dresdenile kümnekilomeetrise ringi peale lippasin, eksivad muidugi rängalt. Läbi häda ja südameataki piiril sain oma põksuva südame rõõmuks hakkama 1,3-kilomeetrise ringiga majataguses pargis (pluss ilma liftita viiendalt alla ja tagasi). Aga seegi parem, kui alternatiiv ehk kerge näpulihase venitamine, et juutjuubis uus video käima panna.
Tänaseks olen jooksmas käinud kolmel päeval. Iga päev on olnud raskem.
Uue aasta eesmärk on arusaadavalt kõik näitajad paremaks saada: distantsid ja puhkeaja südamelöögid ja kõik muu. Tervema enda nimel, eksole!

Detsember 2 ehk mis jõulud? kus?

Detsember on tekkinud kalendrisse. Siia mitte.
Võin muidugi ju väita, et jõle palju on tegemist olnud. Noh, olen Eestis käinud ja lugejatega kohtunud, Eesti-tegude punkte kogunud (statistikutele: 89 tegu tehtud, kaks kuud veel!) ja… nõusid pesnud. Nõudepesumasin otsustas nimelt otsad anda. Eks tal oli õigust kah: olevat teine juba 17 aastat vana. Kuidas ta alles nüüd katki läks!? Ja veel müstilisem: kuidas ma veel ainult poolteist aastat tagasi kõik nõud alati käsitsi ära suutsin pesta? Mugava eluga harjub ikka maru kiiresti ära.
Peamiselt ongi elu mugav olnud. Olen kohutavalt palju uimerdanud. Lihtsalt päevadel mööda veereda lasknud. Motivatsioon on nullis, midagi ei taha teha. Õhtud lastega võtavad üsna läbi ja piima järel käimine või pesupulbripaki koju vedimine tunduvad ületamatud takistused. Jõulukinkide peale pole jaksanud mõeldagi veel. Läbi häda saan hakkama Härra jõulukalendri igapäevase täitmisega. Lastele on Härra hankinud jõulukalendri, mida nad kordamööda avavad. Pidavat kasvatama kannatust ja õpetama jagamist. Ja toimib. Keegi pole veel kellegagi kakelnud. BB teatab uhkelt: „RSS, täna on sinu kord! Näe, sa võid siit selle luugi lahti teha!“ Lisaboonusena on BB saanud selgeks kuupäevade kontseptsiooni.
„Mamma, täna on kaksteist. Siis, kui on kakskümmend neli, siis tuleb Jõuluvana. Aga enne tuleb kolmteist ja neliteist ja viisteist…“
RSSi kommentaar on reeglina lihtsalt „jaa.“

Detsember 1 ehk vestlevad omavahel

Tõenäoliselt kõige populaarsem lugejaküsimus mulle on viimasel ajal olnud: kuidas lapsed omavahel räägivad? Tavaliselt kehitan õlgu ja ütlen, et ma ei pane piisavalt tähele, et mingit statistikat avaldada. Nüüd olen hoolsamalt üritanud tähele panna, mis mu selja taga toimub.
Nädalavahetusel olin lastega kodus, toimetasin ise midagi köögis ja olin nemad parajasti arvuti juurde istutanud midagi vaatama, mis BBle rohkem huvi pakkus, kui vennale, kes seal kõrval mingi mänguasjaga vastu lauaserva muusikat üritas teha. Järgnes vestlus..
BB, ilma kurjustamata, kenasti: „RSS, ma ei kuula. Kas sa saad palun tasa olla?“
RSS: „Jaa.“
Toksimine jätkub.
BB, kurjustamata, endiselt kena häälega: „Kas ma võin selle ära võtta?“
RSS: „Jaa.“
BB: „Siis see ei tee müra.“
(Ilmun toa uksele, lapsed ei märka mind. Mina märkan, et RSS ei luba BBl hoolimata verbaalselt väljendatud nõusolekust mänguasja ära võtta. Vist ikka ei taipa, mis talle räägitakse.)
BB läheneb teise strateegiaga: „ RSS, ma annan sulle midagi, millega sa saad mängida. Kas seda sobib?“ Ulatab vennale mingi pehmema mänguasja.
RSS: „Jaa, seda ei tee müra.“ (Taipab ju küll!)
BB: „Sa saad niimoodi teha, tüt-tüt. Ei, sedaga koos. Okei, dann guck ich das mit.“ Lülitutakse saksa keelele üle ja mina jooksen kahekõne üles kirjutama.
Paar minutit hiljem järgneb segakeelne vestlus…
BB: „Kas sa tahad ka Chips?“
RSS: „Auch Chips! Mina ka!“
BB: „RSS. Sa saad kaasa tulla. Komm, toome Chips.“

November 7 ehk lemmikmuuseum see ei ole

Et õues jälle vastik on, siis oleme nii endale kui lastele üritanud leida rohkem tubaseid tegevusi. Oleme muuseumis käinud.
Eelmine nädalavahest läksime liiklusmuuseumi, mille ülemisel korrusel on laste mängutuba: kaks suurt ruumi, üks täis miniautosid ja –mootorrattaid, sõida nii palju kui endal bensiini jätkub; teises piiramatu võimalus rongi raudteel sõidutada, legodest masinaid ehitada, joonistada, lebotada ja muid muuseumiasju teha.
Mina olin jube rahul, et oma laisa kere koos lastega välja vedasin, ja ostsin esimese asjana pileti ära. Enne veel aga, kui jõudsin nooremaid kodanikke õhutama jopesid ära võtma, teatas BB: „Mamma, see ei ole minu lemmikmuuseum!“ Ise hingepõhjani haavatud. Kuidas ma julgesin küll ometi viia lapsed muuseumisse, mis ei ole daami lemmikmuuseum!
Kui ma ei suutnud hoonest lifti leida ja selgus, et ülemisel korrusel oleva mängutoa ja alumisel korrusel oleva tualeti vahel on üüratu kogus treppe ja lahtised uksed, minul aga kaasas hiljuti mähkmevabaks saanud noormees ja sirtsutav tütarlaps, leidsin, et see ei ole mitte minu lemmikmuuseum. Ühtegi õnnetust küll ei juhtunud, nii et kaebust ei kirjutanud. Ja RSSi arvates oli kogu üritus medalivääriliselt meeldiv.
DSC_2232DSC_2257
Eilseks olin plaaninud laste tubase tegevuse Härra hooleks jätta ja enda koos Kellegi Teise Tüdruksõbraga muuseumisse kupatada.
Sõitsime pärastlõunal bussiga Berliini, jäime liiklusummikusse, kiirustasime metroole ja jõudsime kaks tundi enne sulgemist muuseumimajani. Olin välja valinud fotomuuseumi, sest seal oli erinäitus Mario Testino töödest, mille üle juba mitu nädalat üsna elevil olin. Käes oli näituse viimane nädal ja teadsime, et kui me reedel ei jõua, siis jääbki nägemata. Astusime õhinaga uksest sisse ja jäime põrnitsema silti: „Testino täna suletud!“ Pomisesin: „See ei ole minu lemmikmuuseum!“ Kellegi Teise Tüdruksõber uuris kiiresti välja, et härra Testino oli andnud loa tänavaartistidele tema teosed graffitiga üle valada, et viimasel näitusepäeval pühapäeval külastaja hoopis teistsuguse elamuse saaks, ja nüüd olid ruumid suletud, sest ühed oli sinna vandaalitsema lastud. Võimalik ainult Berliinis!
Käisime siis ülejäänud fotomuuseumi vaatamas ja saime väga kiiresti Helmut Newtoni fänniks ja kirusime, et aega ei jätkunud. Seinatäied photoshoppimata ilu!
25405815905_c22a4115ba_b
„Aga milline siis sinu lemmikmuuseum on, BB?“
„Kus on suur klaver.“
„Ahhaa, see on tervishoiumuuseum. Läheme järgmine nädalavahetus sinna.“
Sai lubatud, tuli minna. Võtsime täna tee jalge alla ja kui kohale olime jalutanud, saime seista silmitsi sildiga: „Täna lastemuuseum suletud. Külastage meie muid väljapanekuid.“
Oleks võinud naerma ajada, aga BB oli natuke liiga nutuse näoga, nii et olime temaga hellad. Istusime hetkeks, lohutasime teda ja küsisime, kas ta oleks nõus minema vaatama koduloomade väljapanekut. Oli. Kaks tundi möödus nii, et ei saanud arugi. Kiisud-kutsud igal pool!
csm_TBF-Header_3172d693c0
Järgmiseks nädalavahetuseks me enam muuseumi välja ei otsi.